Gümnaasiumi uurimistööga Pulgoja roostikust Šveitsi Alpidesse: Joosep Ailiste muljed “International Wildlife Research Week” laagrist

16. august 2024

Joosep on Pärnu Koidula Gümnaasiumi abiturient, kes pälvis sel kevadel õpilaste teadustööde riiklikul konkursil võimaluse esindada Eestit rahvusvahelises looduslaagris “International Wildlife Research Week” Šveitsi alpides. Laager leidis aset 15.–22. juunil Šveitsis Val Müstair’is ning ürituse käigus moodustatakse osalejatest mõneliikmelised uurimisrühmad. Iga selline uurimisrühm valib endale Alpi loodusest ühe taime- või loomaliigi, kelle kohta nädala jooksul koostatakse uurimistöö. All olevas loos jagab Joosep enda kustumatuid kogemusi laagrist ning samuti, kuidas ta jõudis enda uurimistöö teemani.

Suure linnuhuvilisena olen aastaid tegelenud lindude rõngastamisega Pulgoja ja Kabli linnujaamades Pärnumaal. Lindude rõngastamine võimaldab hinnata adekvaatselt enamuse linnuliikide arvukust Eestis, andes teavet ka lindude biomeetria (tiivapikkus, kaal jms) kohta. Rõngastusandmetes kajastuvad olulised keskkonnamuutused (metsade pindala vähenemine, veekogude toitelisuse suurenemine). Teaduslikust olulisusest hoolimata on Eestis viimastel aastatel tehtud ja avaldatud väga vähe teadusuuringuid, mis baseeruksid rõngastusandmetele. Igal aastal rõngastatakse kümneid tuhandeid linde, kuid andmestiku hilisem avaldamine ja töötlus on seni jäänud puudulikuks.

Asudes valima oma gümnaasiumi uurimistöö teemat, näisid linnud minu jaoks ainumõeldava variandina. Algselt plaanisin uurida soolinde, kuid kavandatud töö maht oleks kujunenud liiga suureks (sobinuks pigem magistri- või doktoritööks). 2023. aasta suvel Pulgoja linnujaamas töötades rääkis Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna spetsialist Jaak Tammekänd mulle oma ideest, et linnujaamas kogutavatele andmetele võiks anda teadusliku väljundi. Iseäranis vihjas ta roohabekale, kes on tugeva soolise ja vanuselise dimorfismiga liigina (vana- ja noorlinnud ning emased ja isased on visuaalselt lihtsasti eristatavad) väga hea uurimisobjekt. Kuna roohabekat puudutavat teaduskirjandust polnud Eestis ilmunud viimased 33 aastat, otsustasin entusiastlikult seda lünka täitma asuda.

Juhendaja otsingul pöördusin Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leivitsa poole, kel on laialdane kogemus andmetöötluses, aruandluses ning ka teadustööde juhendamises. Temaga koostöös said paika pandud töö lähtekohad ning valitud metoodika. Töö teemaks sai „Roohabeka Panurus biarmicus arvukus ja talvitumine 1986-2022 Pulgoja linnujaama näitel“. Koolipoolse juhendajana aitas bioloogiaõpetaja Sirje Miglai.

Pea kogu talveperiood pingelist, ent väga nauditavat kirjutamist ning andmetöötlust kulmineerus 43-leheküljelise uurimistööga, mida hindas Õpilaste teadustööde riikliku konkursi žürii. Töö valiti teise vooru ning aprillis tutvustasin Pulgoja roohabekaid hindajatele ja kaasõpilastele Tartus toimunud Õpilaste teadusfestivalil. Peale auhinnatseremooniat olin veidi õnnetu ja pettunud, kui mu nime ei nimetatud. Arvasin, et hulk tööd ei täitnud oma eesmärki ning jään tunnustuseta. Nädal hiljem helistas mulle matemaatikatunni ajal võõras number… Vastasin. Helistaja oli Eesti Teadusagentuurist ning uuris, kas ma ei sooviks minna juunis Šveitsi Alpides toimuvasse looduslaagrisse International Wildlife Research Week. Nõustusin, kuna ühe eesmärgina oma tööd konkursile esitades olingi lootnud Šveitsi laagrisse pääseda.

Nii juhtuski, et 14. juunil asusin Šveitsi poole teele. Ees ootas üks mu senise elu huvitavamaid kogemusi, mille järelkaja jääb mind ilmselt mõjutama aastateks. IWRW laagri käigus veedavad õpilased üle kogu Euroopa (lõviosa osalejaid on siiski Šveitsist) nädala Šveitsi Alpides imeilusas Val Müstairi orus eesmärgiga kirjutada 3-4 liikmelise grupi peale valmis teadustöö Alpide elusloodusest. Kuna olen suur looduse- ja linnuhuviline ning tegelen enamuse oma vabast ajast looduse uurimisega, oli laager minu jaoks justkui loodud. Enne laagrit saadetud küsitluses tuli valida etteantud teemadest välja kõige huvitavamad. Uurimisteemad varieerusid ümisejatest lihasööjataimedeni. Olles Eestis just asunud tegelema ka nahkhiirtega, seadsin prioriteediks pääseda nahkhiirte uurimisgruppi. Olin väga õnnelik, kui selgus, et saangi tegeleda just nahkhiirtega.

Pildi keskel on Joosep ning mõlemal pool tema rühmakaaslased

Rääkides Šveitsi laagri kogemustest, tuleb esmalt mainida piirkonna imeilusat loodust, mis harmoneerudes alpikülade sgraffito stiilis dekoreeritud majadega loob unustamatu õhkkonna. Ja unustamatu oli kogu laagris veedetud nädal. Kogu laagri vältel vedas meil väga ilmaga – vaid saabumispäev ja eelviimane päev olid sajused. Uurimisnädala korraldus oli suurepärane – osalejatele anti väga palju vabadust, eriti välitööde läbiviimisel. Võisime iseseisvalt liigelda ühistranspordiga, korra sai käidud isegi üle piiri Itaalias.

Toitlustus oli hea ning hõlmas ka kohalikke delikatesse, näiteks Graubündeni piirkonnale iseloomulikku pähklitorti Bündner Nusstortet. Laagris osalejate arv oli meeldivalt väike, jäädes 30 ümber. Eranditult kõik laagris osalejad olid teemadest väga huvitatud ning paljud omasid varasemat kogemust teadustöös. Nagu eelpool mainitud, olid ülekaalus Šveitsist pärit osalejad. Algselt oligi mulle endale kõige raskem, et sattusin ühte tuppa elama koos nelja šveitsi noormehega. Šveitsi poisid rääkisid omavahel kohaliku aktsendiga saksa keeles, millest on ka saksa keelt õppinud inimesel pea võimatu aru saada. Laagri lõpuks suutsime aga suhtluse sujuvalt inglise keele peale üle viia.

Meiega tegeles 4 suurepärast juhendajat, kes kõik olid oma ala spetsialistid. Nahkhiirte töögruppi, kus ise osalesin, juhendas bioloog Jean-Louis Berthoud, kellega tema suurepärase suhtlusoskuse ja põhjatute loodusteadmiste tõttu sujus koostöö suurepäraselt. Keskendusime põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii) lennukoridoride uurimisele Santa Maria Val Müstairi külas. Nahkhiirtele kui inimkaaslejatele on tänapäeval suureks ohuks sobivate lennukoridoride puudumine moodsas linnakeskkonnas. Lennukoridorid on eriti olulised avamaastikuliikidele nagu põhja-nahkhiir, kes kasutavad madala sagedusega kajalokatsiooni. Põhja-nahkhiir, kes on ka Eestis looduskaitsealune, on Šveitsi punases nimekirjas arvel ohualti liigina ning meie läbiviidud uuringul on oluline osa liigikaitses kohalikul tasandil. Meie kogutud andmete põhjal võib väita, et põhja-nahkhiired kasutasid piirkonnas enim lennukoridori, millel oli 40% vähem takistusi kui ümbritseval maastikul. Oluline on nahkhiirte päevaste varjekohtade seotus toitumisaladega.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kogu laagris osalemise kogemus oli tõsiselt elumuutev. Lisaks esimesele iseseisvale välisreisile avanes mul võimalus tutvuda täiesti eriilmelise loodusega riigiga, kus meil tavalise hallvarese asemel domineerib linnustikus mustvares, kus pea kolmekümnekraadises leitsakus saad vaadelda eemal valgendavaid lumiseid mäetippe ning õhtuses videvikukumas kõrgemalt tipult alla orgu vaadates kogeda looduse stiihiat kõige ehedamal moel. Tagasilend sattus jaanipäevaeelsele päevale ning imeline oli näha kõrgelt pilvepiirilt üle Eesti süüdatud lõkkeid ning silmata põhjataevas aasta kõige lühema öö pimedaimal momendil veel helendavat kuma. Mõistsin, et Alpide ilus õppisin vaatama ka meie kodumaa loodust teise pilguga. Lisaks omandasin oskuse koostada ingliskeelset teadusteksti – oskuse, mida tulevikku silmas pidades plaanin palju kasutada – just eesmärgiga tutvustada Eesti elusloodust ka laiemates rahvusvahelistes teadusringkondades.

Soovitan soojalt kõigile teadushuvilistele noortele laagris osalemist. Muidugi on laager mõeldud eeskätt elusloodusest huvitatud noortele, ent see võib pakkuda head võimalust tutvuda rohelise bioloogia köögipoolega ning aidata kaasa oma tulevase kutsumuse leidmisel. Ise võin julgelt väita, et tegelen rohelise bioloogia ja ilmselt nüüd ka nahkhiirtega vähemalt hobikorras ka tulevikus ning seda veelgi suurema innuga. Tulevikus Õpilaste teadustööde riiklikul konkursil osaleda soovijatele võin soovitada kasutada oma uurimistöödes ka Pulgoja ja Kabli linnujaamade andmeid, sest põnevaid avastusi ornitoloogia valdkonnas jätkub nende põhjal ilmselt aastateks. Jäin laagriga kokkuvõttes väga rahule ning tänan Eesti Teadusagentuuri reisi võimaldamise eest.

Artikli autor: Joosep Ailiste