Gümnaasiumi uurimistööga Saaremaalt Šveitsi Alpidesse: Isadora Rahumeele kogemused “International Wildlife Research Week” laagrist

17. september 2025

Isadora on Kuressaare Hariduse Kooli vilistlane, kes sellest sügisest asus õppima Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Noor loodushuviline pälvis sel kevadel õpilaste teadustööde riiklikul konkursil võimaluse esindada Eestit rahvusvahelises looduslaagris “International Wildlife Research Week” Šveitsi alpides. Isadora tegi enda uurimistööks „Inimtegevuse mõju keskkonnale indikaatorliigi harilik saarmas (Lutra Lutra) näitel“. Enda uurimistöö teemani jõudis ta tänu oma juhendajatele, kelle käest sai rajakaamerate fotod ja kes oskas teda suunata oluliste probleemide juurde.

Laager leidis aset 14.–21. juunil Šveitsis Tschierv’is ning ürituse käigus moodustatakse osalejatest mõneliikmelised uurimisrühmad. Iga selline uurimisrühm valib endale Alpi loodusest ühe taime- või loomaliigi, kelle kohta nädala jooksul koostatakse uurimistöö. All olevas loos jagab Isadora enda kustumatuid kogemusi laagrist.

Laager algas kogunemisega 14. juunil kell 13.15 Zürichi pearongijaamas. Kuna minu lennuk maandus juba kell 7.50, aga mul oli kohver ja lisaks suur seljakott, otsustasin ma minna otse kokkusaamiskohta. Õnneks olid ka osalejad mitmetest teistest riikidest varem kohale tuldud ning seega saime juba rongijaamas üksteisega tutvuda ja juttu rääkida.

Sel aastal, erinevalt eelnevatest kordadest, oli ka kõigist teistest välisriikidest üks osaleja ning seetõttu ei olnud keeruline teiste osalejatega jutule saada. Terve laagri jooksul kujuneski minu suurimaks sõbraks üks saksa tüdruk, kellega esimesena rongijaamas kohtusin ja kes mulle siiani mõnikord kirjutab. Kokku oli laagris 24 osalejat, kellest 16 olid šveitslased ning Tšehhist, Portugalist, Ungarist, Rootsist, Leedust, Itaaliast, Saksamaalt ja Eestist üks esindaja. Rongijaamas kogunedes selgusid ka uurimisteemad. Minu esimene valik oli kahepaiksed, aga kuna sellele teemale oli väga palju tahtjaid uurisin mina koos kahe šveitslasega madusid. Hiljem selgus aga, et madude teema oli palju huvitavam kui minu esmane eelistus, kuna saime oluliselt rohkem matkata ja loodust näha.

Selleks, et jõuda laagri toimumiskohta tuli meil sõita kahe erineva rongiga ja lisaks veel bussiga. Kui val Müstairi, looduskaitseala 1700 m kõrgusel mägedes, kohale jõudsime oli kell juba päris palju. Esimesil õhtul pidime me spetsiaalse vahendiga puhastama oma matkasaapad, et mitte viia Šveitsi loodusesse võõraid haigusi. Veel mängisime esimesel õhtul erinevaid tutvumismänge ja saime oma juhendajalt täpsemat infot selle kohta, mida me uurima peame hakkama.

Teisel päeval oli pikem ühine matk, kus meile tutvustati veidi kõigi gruppide teemasid ja saime nautida ilusat Alpide loodust. Selle matka ajal saime ka äiksevihma, mis kastis meid kõiki läbimärjaks.

Järgmistel päevadel tegelesime oma uurimistööks info kogumisega ja töö kirjutamisega. Me pidime otsima erinevatelt aladelt Šveitsi kahte mürgist madu, kes on mõlemad väga ohustatud. Meie ülesandeks oli teada saada, miks need kaks liiki ei ela samal alal, kuigi nende elupaiga eelistused on väga sarnased. Selleks matkasime me iga päev umbes 8 tundi ja panime kirja kõik maod, keda me leidsime ning kirjeldasime ka nende elupaika.

Kokku leidsime me 19 madu, kellest 14 olid need, keda me oma uurimistöö jaoks otsisime. Mõlemat meie poolt uuritavat maoliiki kohtasime me seitsmel korral. Mägedes matkamine oli väga väsitav ja kurnav, kuna mööda tasast maad oli võimalik kõndida harva ning rajad, mida me kasutasime, olid väga kitsad ja keeruliselt läbitavad. Madusid otsisime me nii kohtadest, kus neid ei olnud varem leitud või kus neid oli viimati leitud rohkem kui 20 aastat tagasi, kui ka kohtadest, kus oli nende olemasolu tegelikult teada. Kõige toredam oligi madude otsimise juures see, kui leidsime neid paikadest, kus teadlased ei olnud neid varem leidnud.

Päev enne lahkumist pidime me oma uurimistööd teistele tutvustama. Ettekanne tuli teha inglise keeles ja kõik grupiliikmed pidid mingit osa tööst tutvustama. Viimasel õhtul me grillisime, see oli ainus päev laagris, kui söögiks pakuti liha. Pärast õhtusööki vaatasime üheskoos tuleshowd, mida tegi meie kokk, ja kes soovis sai minna vaatama nahkhiiri (mina soovisin). Kui ööbimiskohta tagasi jõudsime toimus lõpetamispidu, kus üks juhendajatest, kes tegeles ka tantsimisega, ka meile erinevaid tantse õpetas. Pärast sead kestis pidu hommikul kella viieni ehki järgmisel päeval tuli juba kell kuus ärgata, et maja ära koristada ja kotid pakkida.