Ilmastikunähtuste mõtestaja Ain Kallis

Tekst: Sven Paulus, fotod: Sven Tupits

Poole sajandi jooksul teadust populariseerinud ja selle eest tänavu elutööpreemia pälvinud klimatoloog Ain Kallis tunneb heameelt, et noorte huvi kliimaküsimuste vastu on tõusmas.

Kuidas sai alguse Teie huvi ilmastikunähtuste vastu?

Olen pärit Paidest ja juba väiksest peale olid kõik tegemised mu elus ilmaga seotud. Näiteks, kui oli talvel -25 kraadi, võis koolist puududa. Koolimaja teisel korrusel asus taadeldud termomeeter, mida jälgimas käisime. Kui külma oli -25 kraadi, läksime tasakesi kooli uksest välja ja jooksime kodu poole. Kui aga õpetajad meid kinni püüdsid, tuli paar tundi koolimajas soojas istuda. Samuti käisime koolipoistena Vallimäel suusatamas, mis sõltus lumeoludest ehk siis ka ilmast. Suviti oli ilmaga seotud heinategu, mida käisime kogu suguvõsaga tegemas. Isa näitas, millistest pilvedest võib vihma tulla. Vahel lõi äike heinamaa lähedal olevatesse puudesse, mis tekitas aukartust.

Nii ma hakkasingi ilmastikunähtustele rohkem tähelepanu pöörama. Muidugi lugesin nooruses palju maadeuurijatest, meresõitjatest ja nende seiklustest, samuti orkaanidest ja tornaadodest. Viimaseid pole ma seni oma silmaga näinud. Isegi vesipüksi pole kohanud, kuigi oleme Eestis pindala poolelt vaadates trombide ja tuulispaskade esinemise poolest Euroopas esimese viie hulgas.

Pärast kooli läksite Tartusse geograafiat õppima. Mis tegite just selle valiku?

Koolis olid mul väga head geograafiaõpetajad. Ülikooli astudes jäid kaalukausile geograafia ja ajalugu. Täditütar hoiatas, et ma ajalugu õppima ei läheks, sest see oli tollal nii “punane” aine. Otsus tuli sellest, et meie koolist oli neli-viis inimest geograafiat õppimas. Nad alati kiitsid, kuivõrd tore ala see on ja rääkisid, kui palju saab tänu sellele reisida. Meil oli ka ülikooli õpingute ajal kaks pikka reisi, kolmanda kursuse lõpus käisime Koola poolsaarel ja neljanda lõpus Kaukaasias.

Millised on olnud Teie kui kliimateadlase karjääri olulisemad verstapostid?

Valisin klimatoloogia, sest seal olid väga huvitavad õppejõud, eriti Ants Raik, kes oskas klimatoloogiat põnevalt lahti seletada. Viiendal kursusel astus meie loengusse sisse geofüüsik Juhan Ross, kes juhatas Tartu piiril olevat päikesekiirguse uurimise jaama, mis kolis hiljem koos astronoomidega Tõraverre. Ross soovitas asuda individuaalprogrammi alusel õppima aktinomeetriat, mis on õpetus päikese kiirgusest.

Sain sellesse programmi, mis oli kaunis raske aga huvitav ka. Erilist matemaatilist haridust mul ei olnud ja seda tuli juurde õppida. Sain osa võtta põnevatest ekspeditsioonidest, algul Jõgevale ja pärast Tadžikimaale, kus kolm kuud mõõtsime maisi ja sorgo põldude vahel (madude keskel ja 40 kraadises kuumuses) päikesekiirgust ning püüdsime mõista, milline võiks olla päikesekiirguse osatähtsus taimede produktsioonile.

Tegin kursuse töö päikesekiirguse arvutamisest mitmesuguste pilveliikide puhul. Tadžikis tööl olles lõime matemaatilisi mudeleid, kuidas erineva lehtede asetusega taimed päikesekiirgust neelavad ja selle varal fotosünteesivad ning 1974. aastal kaitsesin oma selle teemalise väitekirja.

Juhan Rossi juhtimisel muutus Tõravere aktinomeetriajaam Nõukogude Liidus ja ka Euroopas üheks enim automatiseeritumaks ja paremaks, s.o täpsemaks mõõtmiskohaks. 1997. aastal sain ilmajaama juhatajaks, mis oli päris raske geograafia haridusega inimesele. Peagi tehti meile ettepanek kandideerida maapealsete kiirgusmõõtmiste baasjaamade võrku. Paar aastat olime kandidaadi staatuses ja 2001. aastal võeti meid maailma 43 eliitjaama hulka. See oli väga suur vastutus, sest pidime oma andmetega iseloomustama Ida-Euroopa piirkonda. Kui enne määrasime päikesekiirguse tunniajaseid summasid, siis nüüd pidime hakkama mõõtma kahe minuti täpsusega. Ilmselt tegime tööd hästi, sest meile saadeti mõõteriistad, mis algselt pidid minema USA-st Brasiiliasse ja mujale. Tagantjärgi rehkendasime, et meile tuli mõõteseadmeid vast miljonite kroonide eest… Seega saime väga heale järjele.

Hiljem andsime kolleeg Viivi Russakuga välja Eesti kiirguskliima teatmiku, mis esitati ka Eesti teaduspreemia nominendiks. Samuti sooviti seda Šveitsis inglise keelde tõlkida – seegi omaette saavutus! Head taset oleme suutnud kuni praeguseni hoida – andmete kvaliteedi osas oleme maailma esiviisikus ja nõupidamistel tuuakse meid tihti eeskujuks. Muide, praegu on baasjaamu maailmas umbes üheksakümmend, aga Tartu-Tõravere on siinkandis endiselt peamiseks kiirgusjaamaks.

Vahepeal töötasite ekspeditsioonilaevadel. Kus Te käisite ja mida seal tegite?

Kuna tegelesime Tõraveres mitmesuguste atmosfäärinähtuste uurimisega, siis said meie inimesed tänu oma oskustele üpris sageli Eesti Teaduste Akadeemia uurimislaevadele. Arnold Veimeri nimeline laev tehti Soomes spetsiaalselt ookeanide ja merede uurimiseks. Tänu tutvustele sain sellele päikesekiirgust mõõtma ja täitsin ka meremeteoroloogi ülesandeid. Mul õnnestus reisida Läänemerel, hiljem ka Kanadas ning Aafrikas Senegalis. Need olid väga põnevad reisid: mõõtmised Golfi hoovuses ja jäämäed just Titanicu hukkumispaiga läheduses.

Ajal, mil olin Tõraveres observatooriumi teadussekretär, sain preemiana sõita kahel korral välismaale Nõukogude Liidu teadusnäitustele. Nii veetsin neli ja pool kuud Ameerika Ühendriikides ja pärast seda kuu Kopenhaagenis. USA reisiks pidin end kurssi viima igasuguste aladega, alates kosmose uurimisest kuni tuumafüüsikani ja teadma Nõukogude Liidu teadussaavutusi, et esineda giidina. See oli vahel kaunis raske, sest mõnikord püüti ka provotseerida ja siis tuli end igati tagasi hoida.

Ameerikas oli toona sulaaeg, mil Reagani ja Gorbatšovi vahel olid väga tihedad sidemed ja seepärast suhtuti ka meisse väga hästi ning veeti igal pool ringi. Memphises oleksin äärepealt näinud ka tornaadot, aga meid evakueeriti maa-alusesse varjendisse. Pööris läks tookord kahe miili kauguselt mööda ja tappis kaks inimest.

Kliima on viimase kümnendi jooksul olnud maailmas teemana väga esil ja viimasel ajal on sellel uus südikas eestkõneleja. Mida arvate näiteks Greta Thunbergi tegevusest?

Muidugi on Thunbergi ümber toimuv väga põnev ja on tore, et noored tunnevad kliima vastu suuremat huvi. Kui ma umbes 20 aastat tagasi läksin Zürichis raamatukokku oli seal kliimateemalisi raamatuid vaid mõne meetri jagu. Praegu on neid aga terved riiulitäied, nii et enam ei jõua ülevaadetki saada. Täpselt samuti on meedias: kui vanasti olid esikohal vägivald ja seks, siis nüüdseks on etteotsa lisandunud kliima temaatika.

Oleme seda arutanud Tartu Ülikooli kolleegidega ja mõelnud, et küll oleks hea, kui nüüd tuleks inimesi atmosfääri- ja geofüüsika teemadel õppima. Rääkisin ühe kliimaaktivistiga, kes ütles, et noored suhtuvad kliimamuutustesse väga tõsiselt ja kardavad, et nende võimalike õpingute lõpp võib sattuda ajale, kui need muutused on juba möödapääsmatult toimunud. Paljude kliimamudelite kohaselt muutub maakera kliima väga kiiresti ja see kiirus häirib paljusid. Kui algul öeldi, et peame temperatuuri tõusu hoidma alla 1,5 kraadi, siis nüüd arvatakse, et hea oleks kahe kraadigi juures pidama saada.

Oleme teinud ka Eesti Keskkonnaagentuuris mudelarvutusi, kuidas kliima võib aastail 2050-2100 muutuda. Arvutasime läbi kaks stsenaariumi, millest üks on optimistlikum ja teine täiesti pessimistlik. Positiivse stsenaariumi kohaselt keskmise temperatuuri tõusmisel soojenevad ookeanid ja ka Läänemeri. Sel juhul võib tulla tugevamaid torme ja sademete režiim muutub radikaalselt, tõuseb meretase. Eesti riik peab mõtlema, kas teha rannikule tammisid, sest küllalt suured alad nii Pärnus kui ka Haapsalus võivad tormide ajal saada üle ujutatud, Tiskre kandist rääkimata. Pessimistliku stsenaariumi puhul on lood hoopis hullemad.

Lisaks muutub inimeste tervis vastavalt kliimamuutustele, eriti just sagenevate kuumalainete tõttu. Kui varem oli aastas heal juhul üks kuumalaine (õhutemperatuuri maksimum ületab vähemalt kahe päeva jooksul 30 kraadi), siis praegu on mitmeid aastaid olnud olukord, kus säärane laine lööb paar korda üle Eesti. Tänavu  juhtus see esmakordselt juba juunis. Just möödunud kuul tegelesime hoiatuskriteeriumite ümber vaatamisega. Toon ühe näite: kui seni hakkasime elanikkonda kuumalainete puhul hoiatama 30 kraadi saabudes, siis varsti hakkab Päästeamet seda tegema 27 kraadi juures. On täheldatud, et 27-28 kraadi puhul suureneb inimeste haigestumus-suremus, seega pole ju mõtet oodata 30 kraadi pärale jõudmist.

Te olete tegelenud teaduse populariseerimisega kogu elu. Kuidas populariseerida teadust nii, et see mõjuks ja jõuaks inimestele kohale?

Viimasel teaduse populariseerimise konverentsil Tallinnas oli just pärast autasustamist ettekanne sellest, mis paneb inimesi populariseerima. Mind pani seda tegema käsk. Nimelt ütles juhendaja Heino Tooming mulle 1969. aasta oktoobris, et nüüd aitab ansamblis Rajacas nalja tegemisest ja soovitas mul midagi tõsisemat teha.

Temal tuli järgmisel aastal välja kogumik „Inimene ja ilm“, kuhu kirjutasin artikli teemal, kas õhusõit on ajavõit. Niimoodi sain aimu, mismoodi peab kirjutama ühte teadust populariseerivat artiklit. Kogumikus olid tekstid väga tugevatelt tegijatelt nagu Herman Sergo ja Enn Kreem. Tooming ise kirjutas mitu artiklit, seega oli suur au sattuda nende kaante vahele oma väikese artikliga.

1970-tel kerkisid pilved meie aktinomeetriajaama kohale. Hakati vaatama, kumb kahest Tartumaa ilmajaamast jääb alles: kas Tõravere või Ülenurme. Mul tuli kirjutada paar artiklit, mis näitaksid, kuivõrd edukad me maailmas oleme. Õnneks lahenes olukord nii, et mõlemad jaamad jäid alles – Ülenurme hakkas tegelema lennundusmeteoroloogiaga, meie aga saime ülesande iseloomustada kogu Tartumaa  ja ka Tartu linna ilmastikku.

Mais 2001 tegi Maaleht ettepaneku kirjutada viimasele leheküljele kuus kaks lugu. Seda ma olen teinud siiani ja lehekülg on muutunud täiesti „ilmalikuks“. Aasta hiljem tuli samasugune pakkumine ka Postimehest. Peatoimetaja Urmas Klaas uuris toona, kas ma ei tahaks kirjutada tervet lehekülge ilmast üle nädala. See oli täitsa tõsine tegemine, sest vahepeal polnud võimalik millelegi muule mõelda. Edasi tulid juurde analoogilised soovid Eesti Päevalehelt ja SL Õhtulehelt. Samal ajal püüdsin teha mõne tõsisema artikli Eesti Loodusele ja Horisondile. Praegu ongi nemad koos Maalehega põhilised tellijad.

Tänavu täituski viiskümmend aastat minu populariseerimistee algusest ning kavatsen seda teekonda jätkata, et tõsta teadlikkust kliimaga seonduva osas.