Inseneeria teemapäeval määratleti valdkonna 10 suurt probleemi

Tekst Madli Leikop, foto Sirli Taniloo

7. detsembril kogunesid inseneriameti tulevikust huvitatud ettevõtjad, õpetajad, tehnikakõrgkoolide esindajad, ringijuhid, karjäärinõustajad, inseneride liidu liikmed ja paljud teised Rae valda Järveküla Kooli, et koos kaardistada probleemid insenerihariduse andmises ja valdkonna populariseerimises ning muredele ka lahendused leida.

Osalised kutsusid kokku Eesti Teadusagentuur ja Eesti Inseneride Liit eesmärgiga aidata kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakti partner Järveküla Kool oli kokkusaamiseks väga sobiv paik, sest uus kool ja selle hoone on algusest peale kavandatud ning ehitatud loodus-, reaal- ja täppisteaduste arendamist silmas pidades. Sellest koolist sirgub tulevikus nii mõnigi insener!

Milline on vajadus inseneride järele praegu ja tulevikus? Kas noori, kes soovivad insenerikutse omandada, on piisavalt? Palju ühiskonnas teatakse, mis tööd insener teeb, mis palka ta saab, kas insenere on vaja rohkem ehitusel või hoopis pagaritööstuses? Ja millal saab insenerist insener – pärast õpingute lõppu, pärast esimest tööaastat või hiljem?

SA Eesti Kutsekoda peaanalüütik Yngve Rosenblad andis OSKA uuringute põgusa ülevaate, kui palju vajatakse Eestis insenere ja kui paljud selle ameti valivad. Ta tõdes, et aastani 2025 on inseneride tegevusalad (metallitööstus, energeetika, kaevandamine, transport ja logistika, ehitus, metsandus jt) kasvamas, samas inseneeriaharidus on puudujäägi poolel:

Inseneriks õpib praegu palju vähem noori, võrreldes ettevõtete vajadusega.

Inseneriks õpib praegu palju vähem noori kui tulevikus neid spetsialiste vaja on. „Noorte IKT-teadmised on head, aga käelistest oskustest ja mehaanika-alastest teadmistest jääb vajaka,“ tõi esineja välja ühe suundumuse. Miks on tulevikus insenere rohkem vaja, võiks ju arvata, et tehnoloogia areng seda vajadust pigem vähendab? Arenenud tehnoloogiaga, kõrgema tootlikkusega majandus eeldab töötajatelt ka rohkemat haridust. Kus varem sai hakkama lihtsalt mutreid keerates, siis nüüd vaja inseneri oskusi, teadmisi ja taipu. Osa töökohti küll kaob, aga tehnoloogia ja masinate areng toob ka palju uusi töökohti juurde. Ja lõpuks inseneride keskmine vanus muudkui kasvab, noori on valdkonda juurde vaja.

Eesti Inseneride Liidu president, Tallinna Tehnikaülikooli professor Arvi Hamburg rõhutas oma ettekandes, et diplomile võib kirjutada küll „insener“, aga professionaaliks saadakse ikka tööd tehes, probleeme lahendades ja vastutust võttes. „Inseneril on vilumused, oskused ja vastutus. Seda viimast kool anda ei saa, koolis saab läbida inseneri õppekava,“ sõnas Hamburg. Ka tema tõdes, et insenere meil ei jätku, inseneeria valdkonda tuleks populariseerida samamoodi nagu seda on tehtud IT-valdkonnaga, inseneeria võiks olla riiklik prioriteet. „Kool on tellimuse täitja, tellimuse annab tööjõuturg,“ sõnas ta.

Veel kõnelesid Raine Pajo, Eesti Energia juhatuse liige („Milline on ettevõtete nägemus inseneride järelkasvuvajadusest“), Eduard Ševtšenko, Tallinna tehnikaülikooli tööstustehnika instituudi dotsent („Inseneeria valdkonda tutvustava Erasmus+ projekti info“) ja Terje Tuisk, Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja („Kuidas viia kokku õppija huvid ja oskused ning ühiskonna ootused ja vajadused?“).

Kõik osalejad panustasid probleemide kirjeldamisse

Siis asuti koos välja sõeluma probleeme, miks ei lähe noored inseneeria-erialasid õppima; mis roll on siin koolil, vanematel, tööandjatel, kutseliitudel, tegevinseneridel. Nimekiri tuli muidugi pikk, nendest koondati järgmises ringis välja enam kui kümme suurt probleemi.

Üheks olulisemaks väljakutseks peeti seda, et ei teata, milliste valdkondade insenere olemas on ja milles nende töö seisneb. Olulistena mainiti veel järgmiseid probleeme: õpetajatel puuduvad teadmised inseneeriast; lastevanemate teadlikkus on madal; karjäärinõustaja ei ole kursis kutsehariduse, tehnikavaldkonna ega ka tööstusega; pole seoseid õppekava teemade ja inseneeria vahel; hirm/vastumeelsus/huvipuudus reaalainete osas algklassides ja põhikoolis; pole piisavalt inimesi (õpetaja, ringijuhendaja, mentor); ajaline ressurss on piiratud, et praktilisi töid ette valmistada ning enesearenguks aega leida; hea varustusega klasse ja laboreid on vähe; huviharidus ja formaalharidus ei ole seotud; kohaliku omavalitsuse madal teadlikkus loodus- ja täppisteaduste valdkonna olulisusest ja võimalustest; riik ei ole teadvustanud inseneeria populariseerimise ja tutvustamise hädavajalikkust.

Pärast seda, kui Järveküla Kooli direktor Mare Räis oli tutvustanud oma kooli ja Anneli Ramjalg, Tallinna Tehnikakõrgkooli Ehitusinstituudi lektor projekti “100 sammu inseneerias”, asuti tõstatud probleemidele lahendusi leidma. Eesmärk oli leida võimalikud konkreetsed, kiired (olgu või väikesed) lahendused ja leida ka, kes saab probleemi lahendada.

Näiteks selle puhul, et ei teata, mis on inseneeria ja kes on insener, pakuti välja järgmiseid lahendusi: insenerikutse/-ametiga tutvumine ainetunnis (aineõpetajad); ülikoolide külastused; tehaste, ehitusplatside jne külastused, tootmisettevõtete külastused. Oluliseks peeti, et insenerivaldkonna inimesed ise peavad ennast rohkem nähtavaks tegema ning luua tuleks materjalid, mis tutvustavad erinevate valdkondade insenere.

Teemapäeva ettekannete, väljatoodud probleemide ning lahendustega saab tutvuda siit.

Muljeid inseneeriapäevalt ja inseneeria seotusest õppetööga jagasid Tallinna 21. Kooli robootikaõpetaja Rasmus Kits ning Merivälja Kooli õppejuht Maiu Plumer.

Kas ja kuidas teie  tutvustate oma tundides õpilastele inseneeria valdkonda? Kuidas tegutsevad teie kolleegid või see teema ei ole üldse õpetajate seas päevakorral?

Maiu Plumer: Merivälja Koolis paneme rõhku matemaatika-füüsika-loodusainete õpetamisele ja õppimisele läbi praktiliste eksperimentide ja katsete. Kosmoseklubi ja robootika huviharidusena toetavad õpilaste huvi tehnika vastu, ringid on väga populaarsed. Oleme osalenud Tehnikakõrgkooli korraldatud Goldbergi masina võistlusel ja vähemalt üks õpilane tegeleb raadio teel juhitavate autode ehitamisega. Koolis toimuvad kaks korda aastas teadusnädalad, mille raames käib palju huvitavaid külalisi, sealhulgas ka tehnikaerialade esindajaid. Plaanis on leida võimalusi koostööks tehnikaala ettevõtetega, et erinevate projektõppe vormide abil luua õpilastele ja õpetajatele laiemat pilti tehnikaalasest ettevõtlusest. Õnneks leidsime kooli tubli noore tehnoloogiaõpetaja, kellel on materjalitehnoloogi haridus ning huvi õpilaste tehnikahuvi arendada.

Rasmus Kits: Õpetan Tallinna 21. Koolis robootikat ja kindlasti on tegemist vägagi inseneeriavaldkonna õppeainega. Seega leian, et kindlasti saavad minu käe all õpilased hea esmakogemuse tänapäevastest digitehnoloogilistest (mehhatroonilistest) seadmetest, mida kasutatakse. Kuna üldine rahulolu minu õppeaine osas ja huvi robootika vastu suur, siis arvan, et selline lähenemine on hea. Teistel kolleegidel on ka tekkinud tahe, vaja on veel ainult pädevused kaasa aidata.

Kas te igapäevases koolitöös, tunde andes, täheldate, et tehnilised erialad on õpilaste seas ebapopulaarsemad?

Maiu Plumer: Pole täheldanud, et üks või teine eriala oleks õpilaste seas väga ebapopulaarne. Põhikooli õpilased pigem ei oska oma tulevast tööd veel ette kujutada. Püüame koolis luua võimalusi erinevate elukutsete ja erialadega tutvumiseks, et igaüks saaks valida selle tee, mis teda köidab.

Rasmus Kits: Robootika on väga populaarne ja huvi on väga suur, kuid seda I ja II kooliastmes. III kooliastmes hoog raugeb, sest valdkond on spetsiifiline ja kui puudub piisav eelnev huvi, siis ei soovita sellega ka tegeleda. Seega tuleks teha palju rohkem tööd, et reaalsed inseneerialahendused jõuaksid palju rohkem õppekavaainetesse, mitte ei jääks ainult huvihariduse tasemele.

Mis teile teemapäeval kuuldust enim meelde jäi?

Maiu Plumer: Teemapäevalt jäi kõlama mõte, et riigilt oodatakse panustamist inseneeria- ja tehnoloogiahariduse populariseerimisse ja arendamisse. Kasvõi valikõppeaine õppekavadena, mida koolid saaksid põhikoolis või gümnaasiumis kohe kasutusele võtta. Kindlasti otsime ja leiame koostöövõimalusi kutsekoolidega, kellel on väga head õppeklassid ja tehnoloogiaõpetajad. Kahjuks on Merivälja Kool Tallinna äärelinnas ja teise äärelinna, nt Mustamäele Tööstushariduskeskusse sõit võtab õppepäevast palju ära. Ja lapsevanematelt, kes töötavad tehnikaalal, küsime õppeülesandeid, mis tulenevad lapsevanemate tööst ja seostuvad mõne õppeainega.

Rasmus Kits: Enim jäi kõlama juba teada mõte, et populariseerimisega tuleb alustada oluliselt nooremas eas. Üheks suureks kitsaskohaks on riigipoolne vähene tegevus inseneeriavaldkonna populariseerimisel ja lõimimisel formaalharidusse. Sellega tuleks hakata tegelema süsteemselt – koolitades õpetajaid, luues töökavasid ja tunnikavasid, koostades reaalseid töölehti-ülesandeid jms, mis oleksid tänapäevased, mitte demonstratsiooni tasemel; reaalselt käed-külge võimalustega.

Inseneeria teemapäeva toimumist finantseeriti Euroopa Regionaalarengu Fondi TeaMe+ tegevustest ning see aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele.Teadus- ja tehnoloogiapakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja uut infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga.