Karjäärispetsialistide kevadkool: naine ja insener

12. juuni 2026

Lugedes seda pealkirja, on üsna kindel, et paljudel kerkis silme ette üks naine ja üks mees. Oleme lihtsalt harjunud sõna „insener“ kõrvale automaatselt meest kujutama. Tegelikult võib selle pealkirja taga olla ka kaks naist – neist üks insener. Kuid selline tõlgendus tundub pealkirjana justkui arusaamatu. Ehk annabki see näiline vastuolu hea põhjuse edasi lugeda.

Maikuu viimastel päevadel on saanud tavaks, et karjäärivaldkonna spetsialistid kogunevad Eesti Teadusagentuuri eestvedamisel Eesti eri paikadesse. Eelmisel aastal väisati Ida-Viru kanti, sel aastal aga kogunes ligikaudu 60 karjäärimaailma entusiasti kibekiire suve ootuses, ent veel kevadilu pakkuvasse Pärnusse. Karjäärinõustajate Ühing oli kohal samuti arvestatava esindajaskonnaga.

Kevadkoolide fookuses on olnud inseneeria ning MATIK-valdkonnad, et toetada nende järelkasvu. Paraku käivad inseneeriaga kaasas mitmed soostereotüübid ja eelarvamused ning seekordne kevadkool läheneski teemale just sellest vaatenurgast.

Siinkohal toome ära mõned mõttekillud, mis kahe päeva jooksul kõlama jäid. Need pärinevad Kati Rahneli (Ruukki Baltikumi ärijuht), Helen Vellau (Haridus- ja Noorteameti analüütik), Liis Koseri (HK Unicorn Squadi juht) ja sotsioloog Triin Roosalu ettekannetest, samuti Pille Simrali juhitud vestlusringist ning karjäärinõustajate ühingu liikme Anna Robertsi inspireerivast töötoast.

2023. aastal oli Eesti Riigikontrolli auditi kohaselt inseneride kättesaadavuselt Euroopas viimasel kohal.

Vanem generatsioon on ennast mugavalt inseneritoolidele sisse seadnud ning noortel on keeruline neid kohti üle võtta. Naljaga pooleks nimetavad ka insenerid end „halli habemega vanakesteks“. Kuid kas lahendus oleks see, kui vanemalt põlvkonnalt toolid alt tõmmata ja noored sinna istuma panna? Pigem tasuks mõelda, kuidas olemasolevat kogemust ja nooruslikku uljust omavahel põimida. Mõttekohti on.

Meil ei ole täpset ülevaadet, kui palju on inseneerias puudu inimesi. IT- valdkonnas on asi selgem – naisi on ca 47 000 hulgas 22% ja et tagada tasakaal, oleks vaja ca 71 000 IT-spetsialisti (kuid sealjuures tuleks jälgida muidugi, et IT-sektorisse sisenejatest oleks pea kõik naised – see ilmselgelt ei ole eesmärk ega ka võimalik).

Oluline küsimus on, kuidas tuua probleemid tüdrukuteni, sest inseneeria tegeleb eelkõige probleemide lahendamisega. Kuna tüdrukutel on suurem huvi sotsiaalsete teemade vastu, tasub mõelda, kuidas neid inseneeriaga siduda. Tuleb selgelt näidata, et ka inseneerias tehakse koostööd ja töötatakse inimestega.

Mida nooremad tüdrukud, seda suurem on huvi inseneeria vastu. 13–14- aastaste tüdrukute huvi on näiteks suurem kui 16–17-aastaste oma. Sama muster ilmneb valikainetes – põhikoolis pakuvad inseneeria/IKT-valikained rohkem huvi kui gümnaasiumis.

Samas võib sekkumine isegi 13–14-aastaste puhul juba hilja olla. Unicorn Squadi uuringute põhjal kujuneb huvi inseneeria ja IKT vastu juba 8–12- aastaselt. Kui rääkida gümnaasiumitüdrukutele „mine inseneeriasse“, siis see enam ei toimi.

Ei toimi ka lühikesed „sutsud“ – vaja on pikaajalist teadlikku sekkumist ja huvi hoidmist. Unicorn Squad on selles mõttes maailmas ainulaadne, kuid sarnaseid algatusi oleks vaja palju rohkem.

Üks mõtlemapanev statistika: vaid 14% tüdrukutest valiks inseneeriaga seotud eriala, kuid nende seas, kes on tehnikaga kokku puutunud, teeks selle valiku lausa 84%.

Teavitustöö lapsevanemate suunal on ülioluline. Nagu üks osaleja sõnastas: „Laste karjäärivalikud on mõjutatud lapsevanemate teadmatusest, mitte teadlikkusest.“ Kuna varases eas mõjutavad lapsi sageli eriti emad, võib just tüdrukute emade teadlikkuse tõstmine olla võtmetähtsusega (karjäärinõuanded lasteaeda!). Lihtne näide: milliseid jalgrattaid ostetakse lasteaiaealistele tüdrukutele ja poistele. Tüdrukutel on sageli dekoratiivsed „ilukärud“, poistel aga juba päris rattad, millega saab kihutada ja trikke teha. Kui korraldada võistlus, pole raske aimata, kumb võidab.

Mõnikord võivad stereotüübid olla ka kasulikud – näiteks arusaam, et naised toovad IT-lahendustesse rohkem kasutajamugavust ja „pehmust“. Seda võibki vaja minna.
Meeste puhul võivad naistele omastes valdkondades tekkida nn „klaaslifti“ efekt – nad liiguvad kiiremini juhtivatele kohtadele. Naised seevastu peavad ebatraditsioonilistes rollides sageli pidevalt ennast tõestama ja rollimudelina
esindama kogu valdkonda.

Poistel on arvutitehnika valdkonnas sageli paremad motoorsed oskused, mis tulenevad suuremast kokkupuutest arvutimängudega. Kuid see on generatsioonide vaates erinev – 40-50-aastased naised on elektroonikatööstuses just pigem hinnatud oma nobedate näppude tõttu. Samas peab jääma inimesele õigus teha valikuid, mida ta soovib – ka siis, kui need on ühiskonnas defineeritud stereotüüpsetena.

Koolis kohtuvad inimese ja ühiskonna vajadused – eesmärk on need kokku tuua, et sünniks parim võimalik valik. Oma praktilisi näiteid koolielust jagasid Talvi Kaja ja ühingu liige Kadri Haavandi Paikuse koolist. Kadri ja Talvi ettekandest jäi kõlama mitmeid häid ideid. Näiteks Uudishimu päev, kus kasutati elava raamatukogu meetodit – noortel oli võimalik valida 25 erineva teema vahel vastavalt oma huvile.

Lõiming muutub üha olulisemaks – erinevate õppeainete ühendamine inseneeria kontekstis aitab leida paremaid lahendusi. Näiteks arvutigraafika abil loodud pildi kandmine tassile.

Olulisena rõhutati ka varjatud õppekava rolli – kordaläinud karjäärinädala võib nullida õpetaja, kes oma tundides tööd kirub. Soostereotüüpset vaadet ametitele koolinoorte hulgas näitab ka Kadri näide eksperimendist, kus ta palus õpilastel joonistada arst – 90% neist kujutas valges kitlis meest. Ometi selgus arutelus, et peaaegu kõigi õpilaste perearst on naine.

Inseneeria rollid eri sektorites

Kevadkooli teisel päeval külastati erinevaid organisatsioone, et näha, kuidas inseneeria päriselus rakendub.

Inseneeria ei tähenda ainult tehnilisi arvutusi – see on mitmekesine valdkond, mis ulatub elektroonikatootmisest ja energiasüsteemidest kuni meditsiini ja isegi spordirõivaste arenduseni. Neid ühendavad süsteemne mõtlemine, täpsus ja võime
parandada protsesse ning tehnoloogiaid. Seda illustreerisid hästi neli külastatud organisatsiooni: Oshino, Pärnu haigla, Enefit Greeni Sopi-Tootsi tuulepark ja Trimtex.

Tootmisettevõttes Oshino on inseneride roll tihedalt seotud toodete ja tootmisprotsessi arendamisega. Luuakse täpsed juhised elektroonikatoodete valmistamiseks (nt trükkplaadid, makseterminalid, autoelektroonika). Töö eeldab täpsust, rutiinitaluvust ja detailidesse süvenemist. Samas oodatakse töötajatelt ka ideid protsesside parandamiseks – insener on siin sageli ka arendaja ja „leiutaja“. Väärtustatakse nii tehnilisi oskusi kui ka isikuomadusi.

Energeetikasektoris on rollid veelgi mitmekesisemad – alates projekteerimisest kuni opereerimise ja hoolduseni. Vajatakse elektri- ja soojusenergeetika, mehaanika- ja keskkonnainsenere ning tehnikuid. Töö võib olla nii kontoris kui ka füüsiline, näiteks
tuulikute hooldus kõrgustes üle Euroopa. Oluline on pidev õppimine, sest tehnoloogiad arenevad kiiresti.

Tervishoius jagunevad inseneeriavaldkonna ollid kaheks: meditsiinifüüsikud ja meditsiinitehnika insenerid.

Meditsiinifüüsikud töötavad patsiendiraviga seotud protsessides – tagavad kiirguse ohutu kasutamise ja toetavad kliinilisi otsuseid.
Meditsiinitehnika insenerid keskenduvad seadmetele – hooldavad, arendavad ja tagavad tehnoloogia toimimise.

See valdkond sobib hästi neile, keda huvitavad ühtaegu füüsika, matemaatika ja meditsiin.

Trimtex tõi inseneeriasse ootamatuma vaate – spordirõivaste arenduse. Tegemist on aga tugevalt inseneeriast kantud valdkonnaga. Näiteks võib õige riietus anda koguni 44 sekundit kiirust juurde. Materjaliteadus mängib siin võtmerolli – oluline on mõista kangaste omadusi (venivus, hingavus, kulumiskindlus) ja kiudude valikut (nt polüester juhib niiskust, elastaan annab venivuse). Oluline on ka konstrueerimine ja ergonoomika: kuidas rõivas liigub kehaga kaasa, millised lõiked ei takista liikumist –
näiteks liiga kitsas õlalõige võib vähendada sooritust.

3D-modelleerimine ja prototüüpimine aitavad vähendada proovide arvu ning kiirendavad arendust. Samas tuli esile ka õmblustööstuse üks kitsaskohti – puudus on oskustöölisest, eriti õmblejatest ja mehhatroonikutest, kes suudavad masinaid
hooldada. See näitab, kui kriitiline on tootmisinseneeria ja tehnika roll.

Artikli autor: Kristel Ainsalu

Artikkel ilmus Eesti Karjäärinõustajate Ühingu kodulehel.

Tutvu kevadkooli ettekannetega siin.