Kino alternatiivid: sõltumatud ekraanid kommertskultuuri varjus

09. mai 2025

Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilasajalehes Tasku ilmus lugu, kus õpilane Hanna Helena Kook toob esile filmisoovitusi, mida igaüks peaks vähemalt korra elus kindlasti nägema.

Autor: Hanna Helena Kook, Vanalinna Hariduskolleegium

Asjaolude tõttu, mis on meist kõigist suuremad, elame üha individualistlikumas maailmas, kus puudub ühine kultuuriline tugipunkt. Enamik meie igapäevasest meediatarbimisest (TikTok, Instagram, YouTube) koosneb sisust, mis on loodud samal päeval või parimal juhul vaid nädal-paar tagasi. Kõik on pidevas muutumises, infovoog kasvab pöörase kiirusega ning ka kunsti loomise ja tarbimise tempo kiireneb järjest enam.

Filmimaailmas kasvab küll filmide kvantiteet, kuid sama ei saa paraku öelda nende kvaliteedi kohta. Tegelikult pole enam erilist vahet, millist kommertsfilmi ja mis järjekorras Margus Linnamäe impeerium näitab – filmid on niikuinii kolinud mugavalt meie nelja seina vahele, otse arvutiekraanile.

Kommertskino paistab üha rohkem olevat rahale orienteeritud: domineerivad turvalised, massidele suunatud valikud – korduvad süžeekäigud, kulunud epiloogid ja proloogid – ning kogu tulu jõuab vaid väga kitsasse ärimeeste ringi. Samuti vastutab sama kitsas seltskond ka Eesti kino rahastamise ja filmide levitamise eest.

Selle asemel tasub suunata pilk sõltumatute ja ketiväliste kinode poole nagu Tallinnas Sõprus ja Artis, Tartus Elektriteater, mis pakuvad veidigi vaheldust ja eskapismi sellesse ühiselt halli Apollo maailma. Kultusliku staatusega programm „Püha Sõprus”, armastatud režissööride retrospektiivid ning üritustesari „Artišokk ahvatleb” on vaid mõned näited, mis toovad publiku teistsuguse ja sisukama kinokogemuse juurde. Külastades neid sõltumatuid kinomaju toetatakse Eesti filmikultuuri mitmekesisust ja püsimist.

Teine võimalus pääseda Eesti kinomonopolist on filmifestivalide külastamine või ajas tagasi vaatamine – internetiarhiivides ja voogedastusplatvormidel sorimine, sõprade ja filmientusiastidega rääkimine avab uksed varasemate filmipärlite juurde. Seetõttu ongi XXVIII lennu kinoeriala õpilased kokku pannud valiku filme, mida nende hinnangul peaks iga noor juba varajases elus kindlasti nägema.

,,Girl America” (2024) Viktor Tauš
Käisin filmi vaatamas PÖFF-il. Film räägib tüdrukust, kes elab lastekodus. Tema unistus on sõita Ameerikasse, kus elab tema isa. Film on visuaalselt väga kaunis ja vastandlik traagilisele loole, mis teeb filmi eriliseks.

,,La Haine” (1995) Mathieu Kassovitz
Isiklik lemmik, mustvalge prantsuse film imelise kaameratööga. Pingeline õhkkond vaheldub juhusliku lollitamisega. Lõpp on šokeeriv ja meeldejääv.

,,Memento” (2000) Christopher Nolan
Parim selget mõtlemist proovile panev film, kus ajatelg liigub edasi ja tagasi. Vaataja jääb pidevalt segadusse, üritades aru saada toimuvast – tõeline Nolani tippteos.

,,Vagabond” (1985) Agnès Varda
Varda on väga kiiresti saanud üheks minu lemmikrežissööriks. Olen küll näinud ainult kolme tema filmi, kuid kõik on mulle väga-väga meeldinud. Vagabond on film, mille alguses sureb üks kodutu naine. Film vaatab tagasi tema elule ja kuidas ta suri.

Soovitaksin kindlasti ka Eesti filme, nagu „Siin me oleme” (1979), „Noor pensionär” (1972) ja „Mehed ei nuta” (1968) – nende tsitaadid, karakterid ja meeleolud saadavad mind alati. Ka hiljutised Eesti filmielamused on olnud positiivsed: „Must auk” (2024), „Pikad paberid” (2024) ja „Kikilipsuga mässaja” (2024) on kõik omanäolised ja vaadata väärt. Oleme ju nii väike rahvas – kui meie oma filme ei vaata, kes siis veel?

,,Grand Budapest Hotel” (2014) Wes Anderson
See on üks kõige visuaalselt ilusaim film, mida ma enda elu jooksul näinud olen. Andersoni stiil üleüldse on väga suureks inspiratsiooniks nii mulle, kui ka ilmselt paljudele teistele filmifanaatikutele. Alati soovitan ta filme sõpradele ja tuttavatele, sest neid lihtsalt peab nägema.

,,C’mon C’mon” (2021) Mike Mills
Armas ja omapärane 9-aastane ja ta vaevatud onu seiklevad Ameerika suurlinnades ja vestlevad elust. Armas, liigutav ja eluline film, mis poeb südamesse ja toob oma siirusega pisara silma ning kinnitab, et kõik saab korda.

,,Jaanipäev” (1978) Andres Sööt
„Eestlased on kultuursed, aga nad on väga vaesed.” Realistlik reis ajas neljakümne kahe aasta tagusesse Tallinnasse, kus rahvas tähistab eestlaste lemmikpüha. Hästi teostatud, hea tempoga vaatlev dokumentaal, mida on võimalik nautida söögivahetunni jooksul Youtube’i platvormilt, kuigi parema kvaliteediga on see ka Arkaadris olemas.

,,Granaatõuna värv” (1969) Sergei Parajanov
Kinoklassika, mis kujutab poeetiliselt 18. sajandi Armeeniat. Kütkestav ja meditatiivne visuaalluule, kus iga kaader on kunstiteos. Filmi katkendeid oled kindlasti sotsiaalmeedias kohanud, aga soovitan filmi ka tervikuna vaadata.

,,Castle in the Sky” (1986) Hayao Miyazaki
Pean animatsiooni filmikunsti parimaks meediumiks, kuna see suudab emotsioone erakordselt hästi edasi anda. Antud film on üks varajase lapsepõlve lemmikuid — Studio Ghibli meistriteos, mis on jäänud mu lemmikute hulka tänaseni. See lummab müstilisuse ja avastamisrõõmuga, pakkudes unustamatut emotsionaalset kogemust.

,,Minu naaber Adolf” (2022) Leonid Prudovski
Meeldiv film, mis räägib sellest, kuidas teise maailmasõja ajal ringles palju Hitleri teisikuid. Üks neist kolis Ladina-Ameerikasse ja tema naaber pidas teda originaalseks Hitleriks.