Kuidas jõuaks teadus sotsiaalmeedia kaudu noorteni?

Tekst: Ene Veiksaar, Foto: Sven Tupits

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel, kes uurib peamiselt noorte internetitarbimist leiab, et sotsiaalmeedia pakub küll uusi võimalusi teaduse noorteni viimiseks, kuid teaduse populariseerimist ei tohiks teha noorte „pihta“ suunatud tegevusena.

Mis vanuses noored milliseid kanaleid kasutavad?

Meil on just saanud valmis värske raport Eesti laste ja nende vanemate internetitarbimisest, mis on veebis kenasti nähtav sisu.ut.ee/euko. Sealt nähtub, et üsna „pika puuga“ on kasutatavatest internetikeskkondadest ja sotsiaalmeediakanalitest kõige populaarsem YouTube, seega kõige populaarsem tegevus on nooremate seas videote vaatamine. Eriti viimastel aastatel on tugevalt märgata seda, et nooremad inimesed liiguvad Facebookist eemale, pigem privaatsematesse kanalitesse nagu WhatsApp, kus suheldakse gruppidena. Üha enam liigutakse vist ära sealt, kus info jagamine on väga avalik. Loomulikult on populaarseid platvorme ka teistsuguseid – Instagram on tõhus enesenäitamise ja teiste vaatamise koht, ka Snapchat on saanud noorte tänases igapäevakommunikatsioonis oluliseks.  Twitter on meie noorte seas vähem kasutusel.

On seda üldse uuritud, kuidas noored teadust sotsmeedias vastu võtavad?

See ei ole otseselt minu uurimisteema, kindlasti on siin pädevamaid uurijaid, kes oskavad anda täpsema ülevaate. Aga üldise kommentaarina – kui me räägime teaduskommunikatsioonist, siis peamine on, nagu ka igasuguse muu kommunikatsiooni puhul, tähelepanu võitmine. Üks asi, millega on ülimalt lihtne mööda panna, on see, kui me populariseerime noorte „pihta“ teadust, siis me tõenäoliselt oleme juba algusest peale valel teel. Selleks, et noored teadusest rohkem huvituksid, ei saa seda teha teaduse populariseerimise projekti nime all. See peab olema pigem lõimitum, paindlikum auditooriumi kaasavam lähenemine, kui et „Hei, sina seal, lahe noor, meil on sulle ägedat kraami!“. Me oleme näinud väga-väga palju möödapanekuid, kuidas täiskasvanud üritavad noortega kõneleda „nii nagu noored ise räägivad“, aga tavaliselt ei jõua sõnum kohale, kui formaat on vananenud. 2017. aasta slängiga ei ole mõtet peale lennata, kui noored selle peale „cringeee!“ ei karju, või mis iganes sel ajahetkel tabavaim reaktsioon ka oleks. Digikultuur on ülidünaamiline ja sellega peab kommunikatsioonitöös arvestama.

Mis noori kõnetab? Kui vaadata saadet „Rakett69“, siis võiks arvata, et teadus suudab küll popp olla.

Oleneb sihtrühmast. Rakett on väga äge, aga sellel on oma kindlakujulisem auditoorium. Sotsiaalmeedia puhul on lugejaskond laialivajuv ja palju erinevaid inimesi, huvisid, hoiakuid, oskusi ja teadmisi koondav.

Aga eks üks märksõna on visuaalne materjal ja visualiseerimine! Mõningaid teadusharusid on lihtsam visualiseerida. Kui vaadata Tartu Ülikooli Instagrami, siis seal domineerivad teatud uurimisvaldkonnad, mis on näiteks loodusteadustega seotud – seal on ägedat visuaali! Või näiteks antropoloogid, kes uurivad erinevaid rahvaid – seal on juba visuaal huvitav, kuidas keegi elab teistmoodi kui meie, annab auditooriumi liikmele võrdlusmomendi isikliku eluga, aitab kajastatut seostada. Aga, naljaga pooleks öelduna: see vaene sotsioloog oma statistiliste ülevaatetabelitega ei pääse kuidagi pildile ja peab tõsiselt mõtlema, kuidas oma valdkonda atraktiivselt esitleda. Siin on muidugi tööriistu mitmeid, aga teadusest avalikult kõnelemiseks peab ka oma teadusest teistmoodi mõtlema.

Üks asi ongi see, et materjal võiks olla visuaalne ja teine asi, et seal peab olema kaasamise moment. Me oleme ju näinud, mis hakkab juhtuma, kui hakatakse noortele ütlema, mis nende meelest peaks olema äge… Tekib vastupanu.

Teaduse populariseerimise juures võib selle esimese sammu tegemine olla üsna keeruline, kuid ma eeldan, et seda saab teha koos teiste institutsioonidega, kes samuti asjast huvitatud. Lisaks, las noor küsib, mis teda teaduses huvitab! See huvi võiks tulla alt üles, mitte ülevalt alla. Noorte uudishimulikkus on võtmesõna, just need „miks“- küsimused. Sa võid küll googeldada, aga infomüras on raske orienteeruda. Kui me mitmelt poolt toetaks eksperte kaasates „miks“ ja „kust sa tead“ küsimustele adekvaatsete vastuste saamist, siis oleks meil tõenäoliselt vähem ka seda nn „uhuu-teadust“.

Kui teadlane tahab oma tegemisi kajastada, siis esimene kanalivalik peaks olema Youtube?

See on ebarealistlik ootus. Selleks, et toota head sisu, millega noored on harjunud – kiire tempo ja ülilühikeste kaadritega klipid, märkimisväärsel tasemel töötlus ja nii edasi – siin mängivad rolli tehnilised oskused. Me ei saa eeldada, et teadlased neis asjus juutuuberitega võistlema hakkavad. Isegi kui sisu on hea, kuid video noorte ootuste ja eelistuste mõistes halva kvaliteediga, siis pööratakse ka sisust eemale.

Teadlane saab teha palju ära selleks, et ise sisu pakkuda, aga vormi osas peaksid tulema appi kommunikatsiooniinimesed. Olgem ausad, igaüks ei peagi suutma ennast nii hästi väljendada ja teadma, kuidas rääkida näiteks 14-aastasele politoloogia haaravatest teooriatest, matemaatilise statistika rollist tulevikutöös või mükoloogia võluvast maailmast. Kommunikatsiooniõppejõuna võin öelda, et meil tehakse palju ägedaid asju või vähemalt on palju neid, kes saavad „teaduse tõlkimisega“ aidata. Teadlane ei pea oma tegevuse kajastamises olema üksi. Ülikoolides on tugistruktuure piisavalt ja tasub kindlasti abi küsida.

Kust see initsiatiiv peaks tulema?

Hea küsimus. Kolm aastat tagasi oleksin ma öelnud, et teadlastelt. Tänasel päeval ma aga näen, et praeguses projekti-teaduse süsteemis on inimesed nii üle koormatud ning ajaressurss on läinud väga kalliks. Seetõttu ei saa me teadlastelt eeldada, et nad oma töödele lisaks veel ka näiteks sotsiaalmeediaga aktiivselt tegeleksid. Ma tõesti arvan, et teaduskommunikatsioonis ei saa panna kogu vastutust teadlaste õlule. Kui aga laiemalt mõelda, kuidas teadust noorteni viia, siis näiteks „Tagasi kooli“ projekt võiks kaasata rohkem teadlasi.

Olen kohanud, et teadlastel on hirm näida rumal, kui nad räägivad liiga lihtsustatult oma tööst. Kas peaks need hirmud kuidagi maandama või peaks teadlase kõrval olema inimene, kes seda teksti kuidagi „pakendab“?

Kui teadlane läheb sotsiaalmeediasse ja hakkab rääkima ülearu lihtsustatult ning ajakirjandusloogikale baseeruvalt, teeb ta karuteene iseendale ja teadusele üldiselt. Siis võib tunduda, et mis teadus see veel on, kui sellest on võimalik nii lihtsalt rääkida! Eksperdi surm, eks? Terminoloogiline täpsus peab jääma, sest muidu üks auditooriumi liik ehk teised teadlased võivad su sellepärast maha kanda, et sa ei kasuta termineid õigesti. Sellest rääkis hiljutisel teaduskommunikatsiooni konverentsil väga hästi ja kokkuvõtvalt Lauri Laanisto – „outreachi“ kõrval on paralleelselt oluline ka „inreach“.

Ülelihtsustamine pole alati hea. Las teadlased räägivad oma keeles, kuid juures võiks teatud juhtudel olla „tõlge“ teisele sihtrühmale, et tavainimesed ka sellest aru saaksid. Ülikoolidel on sotsiaalmeedia-kommunikatsiooniks eraldi inimesed, kelle töö ongi teadust „tõlkida“. Teadlasel säilib valmidus rääkida erinevate auditooriumidega, kui vastutus „tõlke“ eest ei ole ainult temal peal.

Tõmbame põhiküsimuse kokku – kuidas teadust läbi sotsiaalmeedia noortele lähendada, selles üksühele lahendust ei ole?

Jah, võib küll nii kokku võtta, nagu sageli peame ka teiste probleemide ja ülesannete puhul tõdema. Tasub muidugi maailmas ringi vaadata, kuidas neid asju on tehtud, kuid ei maksa seda üks-ühele kopeerida, sest pärast võib-olla väga piinlik. Dialoogilisus, mängulisus, teadmine, et ma olen sinu jaoks olemas, kui sind see asi huvitab või vähemalt olgu olemas kontaktivõimalus… Teine asi on visuaalne keel, mis kõnetab ja kolmandaks ka see, et ei maksa teeselda, et sa oled selles noorte kultuuris „oma jope“, kui sa tegelikult ei ole. Ja kindlasti tuleb julgeda küsida kommunikatsioonispetsialistidelt praktilist abi! Ülikoolide kommunikatsiooniosakonnad teevad juba nüüd palju, kuid kindlasti saab see koostöö olla veel parem.                       

 

Loo valmimist toetas teadus- ja tehnoloogipakt. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks ning piisava tööjõu tagamine Eestis. Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja  infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi.

Pakti eesmärkide ja tekstiga saab lähemalt tutvuda siit. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga.