Millised olid nõukogudeaegsed teaduskülas?

22. jaanuar 2026

Üle-eelmisel aastal uuris Riina Lii Parve uuris oma Eesti Kunstiakadeemias kaitstud lõputöös 1950. aastate lõpus rajatud teaduslinnakuid muinsuskaitselisest, sotsiaalsest ja arhitektuuriajaloolisest vaatenurgast. Töös on avatud Nõukogude Liidus rajatud teaduskülasid kui omalaadset ajaloolist nähtust, mis mõjutas olulist osa teadlasi, aga ka nende perekondi ning mis on jätnud omapärase jälje ka Eesti asustusstruktuuri.

Teadusasulate rajamine on seotud kahe nõukogude ajal, täpsemalt Nikita Hruštšovi juhtimise ajal aset leidnud nähtusega: Ühelt poolt kujunes teadusest üks tähtsamaid majanduse arendamise vahendeid, mistõttu sai teadlastest kui “kommunismini viivast jõust” ühiskonna eliit, teadusele eraldati rohkem ressursse ning kogu Nõukogude Liidus asuti teadustööd ulatuslikult ümber korraldama.

Samaaegselt seati eluasemepuuduse probleemi lahendamine riiklikuks prioriteediks. Vastu võeti otsus hajutada elanikkonda väiksemate asulate vahel, et leevendada suurtele keskustele osaks saanud survet. Pärast seda algas üleliiduline ehitusbuum, mis puudutas suuresti just maapiirkondi. Üldjuhul oli see seotud põllumajanduse edendamise programmiga (kolhoosid-sovhoosid), mille raames püüti maa-asulaid kujundada ümber “agrolinnadeks”, eesmärk oli kaotada erinevused linna ja maa elamistingimuste vahel.

Kuna samaaegselt toimus järsk teaduslike töötajate arvu kasv, ehitati ka uusi ülikoole, instituute ja isegi terveid teadusele rajatud linnu. Teaduse ja hariduse edendamisel nähti linnaplaneerimisel suurt rolli, keskkond pidi vastama täpselt teadustöö vajadustele. Arhitektidele anti ülesandeks samaaegselt rajada teadus- ja elamispind teadlastele ning ühtlasi “näidata maailmale Nõukogude Liidu progressiivsust”. Teadlastele ehitatud linnades olid võrreldes ülejäänud liiduga sageli paremad elutingimused, mis pidid meelitama teadlasi muust maailmast isoleeritud “metsakolkasse”.

Suurem teadus- ja haridushoonete ehitus puudutas ka Eestit. Enamik ülikoolide ja instituutide hooneid ehitati Tallinnasse ja Tartusse, kuid teadust viidi ka suurematest keskustest välja. Eestis piirduti siiski enamasti vaid üksikute hoonete rajamisega, mille peamine eesmärk oli pakkuda teadustööks sobilik töökoht ja elamistingimused selle lähedal. Lisaks majutusele võidi rajada ka näiteks pood ja lasteaed, kuid sellega enamasti piirduti.

Töös uuriti lähemalt kolme Teaduste Akadeemia asutatud teaduslinnakut: observatooriumilinnakut Tõraveres, limnoloogiajaama linnakut Võrtsjärve ääres ning Harkus asuvat Eksperimentaalbioloogia Instituudi linnakut.

Teadusasulaid võrreldes kipub nii mõnigi nähtus korduma, mis lubab teaduskülale kui asulatüübile mõningaid iseloomulikke jooni omistada ning ühtlasi liiduüleste teaduslinnade ja Eesti teaduskülade vahele paralleele tõmmata.

Enamik teadusasulaid rajati 1950. aastate teisel poolel aktiivsete ja prominentsete teadlaste eestvedamisel. Teadlastele ehitatud linnades olid sageli, võrreldes ülejäänud liiduga, paremad elutingimused, neis pakuti parimat, mida tolleaegne sotsialism pakkuda sai. Muuhulgas võisid nende elanikel olla moodsamad elukohad, parem tervishoid ja haridus ning näiteks paremini varustatud poed. Uued teadusasutused ehitati tihti eriprojektide järgi. See on märkimisväärne Hruštšovi valitsemisaja kontekstis, mis on tuntud eelkõige massehituse ja tüüpprojektide poolest.

Elu teaduslinnades oli aga tihti muust maailmast isoleeritud, kuid lootus saada omaenda korter ja hea ametipost pidid motiveerima noort teadlast kolima muust maailmast eemale “metsakolkasse”. Teaduslinnu uurinud Maria Rogacheva on öelnud, et kuigi Hruštšovi valitsemisaeg ei saanud hakkama kommunismi toomisega inimkonnale, suutis see luua loovatele ja kõrgelt haritud inimestele limiteeritud alal õnnelikuma ühiskonna.

Teadusasulate üheks eripäraks on ebaharilik elanikkond. Esimene generatsioon moodustus tavaliselt noortest, ligi samavanustest kõrgharitud inimestest, kes tulid tihti otse ülikoolist. Kuna asulad “valmisid” ajapikku, olid esialgsed olud küllaltki keerulised, puudusid linnast tuttavad hüved: pood, lasteaed, meelelahutus, bussiühendus linnaga, vahel isegi korralik tee. Samuti polnud tollal auto omamine tavaline, seega polnud nende teenuste saamine ka mujalt lihtne. Kuna aga elanikkonna moodustasid noored energiast tulvil ja haritud inimesed, võeti nii vaimse kui füüsilise keskkonna kujundamine enda kätesse. Seda tehes õpiti teineteist tundma ja moodustusid omade traditsioonidega kokkuhoidvad kogukonnad.. Teaduslinnade elanike mälestustest tuleb esile, et kui muidu Nõukogude Liidus hallati kõike ülevalt alla, siis seal oli ka omaalgatus võimaldatud ning et sealsed elanikud tundsid, et “nad ehitavad linna iseendale ja oma lastele”, mitte Nõukogudemaale.

Tänaseks on teaduskülade identiteet teaduskülana lahjenenud. Esiteks on see esialgne põlvkond, kes 1960. aastatel teadusküladesse kolis, kas üle 80-aastane või juba lahkunud ning noored teadlased sõidavad tööle mujalt. Näiteks endistest Võrtsjärve limnoloogiajaama töötajatest on veel vaid üks nn esimese põlvkonna esindaja elus. Samas on praegune aeg nende asulate jaoks pöördeline, sest lisaks elanikele on välja vahetumas ka hoonestus: viimastel aastatel on hoonete kapitaalne ümberehitus ja lammutamine hoogustunud. Distants tänapäeva ja nõukogude aja vahel on järjest kasvamas ning nõukogudeaegne arhitektuur ja pärand on üha enam fookusesse tõusmas, kuid selle väärtustamine on jätkuvalt dissonantne.

Selleks, et põnevat, kuid kaduvat teemat tutvustada, koostas Riina Lii Parve vihiku, kus on jutustatud teaduskülade lugu ning mis on varustatud teaduskülade plaanide ning ajalooliste piltidega. Eesti Teadusagentuuri toel läks see ka trükki ning nüüd on võimalik neid nii Tartu Observatooriumi külastuskeskusest, Järvemuuseumist kui Harku raamatukogust kaasa haarata.