Millised on uudsed lahendused teaduskommunikatsioonis?

Kuidas saame tuua teadusteemad rambivalgusesse tänapäeva killustunud meediamaastikul? Mis teeb teaduskommunikatsiooni eriliseks ning kuidas viia see vaatajateni kunsti abil? Just neid ja mitmeid teisi küsimusi käsitleti 14. Eesti Teaduagentuuri teaduskommunikatsiooni konverentsil “Alternatiivsed meetodid teaduskommunikatsioonis”. 

Selleaastasel teaduskommunikatsiooni konverentsil arutlesime, kuidas kasutada teaduskommunikatsiooniga esmapilgul mitte haakuvaid meetodeid ning kanaleid, et kujundada ühiskonnas teaduspõhist maailmavaadet. Konverentsil anti üle ka Eesti teaduse populariseerimise auhinnad ja Eesti Teadusajakirjanike Seltsi teadusajakirjanduse sõbra auhind Ökul. Konverentsi avasid Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Anu Noorma ja Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Kristi Vinter-Nemvalts.

Konverentsil esinesid mitmed tuntud tegijad nii Eestis kui välismaalt. Aalborgi Ülikooli professor David Budtz Pederseni tõi enda avaettekandes esile välja teaduskommunikatsiooni inimesekeskse lähenemise vajaduse. Seejuures on olulised lisaks sõnumi edastamisele selle sobitumine sihtrühma eetiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete eripäradega. Oluline on, et teadlased oleksid teaduspõhise info edastajad, mitte poliitiliste otsuste kujundajad. Selleks, et kommunikatsiooni ei oleks ühesuunaline, tuleks teaduskommunikatsioon ümber mõtestada teadus-suhtluseks. Teaduskommunikatsioonist tavameedias avas Duo Media Networki juht Jüri Pihel, kes tõi välja traditsioonilise meedia tähtsuse. Nimelt saavad 57% inimestest teaduse kohta infost just televisiooni vahendusel ning kuigi tundub, et järjest enam on kommunikatsiooni kolinud veebi, ei vasta see sugugi tõele. Tavameedia roll inimeste elus on jäänud samas, küll aga on see erinevate telekanalite vahel varasemast enam fragmenteerunud. Seetõttu on oluline pöörata tähelepanu brändingule ja kommunikatsiooni kaudu luua sihtgruppides kujutluspilt enda organisatsiooni olemusest.

Millised on aga teaduskommunikatsiooni alternatiivsed narratiivid? Marju Himma-Kadakas selgitas enda ettekandes, et Eestis luuakse teaduse suhtes positiivseid hoiakuid peamiselt läbi edulugude ning vähe räägitakse sellest, millega teadlased reaalselt tegelevad ning kuidas see suhestub meie igapäevaeluga. Tihti kiputakse kordama samu teemasid ja sõna saavad juba varasemalt tuntud teadlased. See loob vajaduse suurendada käsitletu variatiivsust. Alternatiivsete kanalitena kuulajate kõnetamiseks saab kasutada edukana näiteks YouTube-i, podacaste ning miks mitte ka sotsiaalmeediat ja teadusega põimitud teleseriaale. Need annavad võimaluse jutustada lugusid inimlähedasel viisil. Seejuures töötab eriti tõhusalt sama loo jutustamine mitmetel platvormidel – järjepidevus kinnistab sõnumit.

YouTube-s laineid löönud keemiaõpetaja Joana Jõgela rääkis enda kogemusest õppevideote loomisel, mis on andnud nii õpilastele kui õpetajatele suurepärase tööriista õppetöö protsessis. Videod on aidanud distantsõppe perioodil tuhandeid noori ning motiveerinud neid teemasid ka edasi uurima. Teaduskommunikatsiooni eripäradest ettevõtlusmaastikul avasid Gerly Kedelauk SYNLABist ja Katrin Tamm Nordic Milkist. Mõlema kogemuse põhjal on teaduse sõnumite edastamisel oluline nende selgus ja arusaadavus vajalikes sihtgruppides. Samuti on oluline huvitavate ja uudsete lähenemiste kasutamine – miks mitte kasutada selleks kunsti, arhitektuuri või foto formaati? Oma kogemusest teaduse suunitlusega kunstigalerii kureerimisest jagas Tõnu Esko ning teaduse rollis arhitektuuris Jarek Kurnitski. Lisaks saime Hilkka Hiiopi ettekandes teada, et interdistsiplinaarne teadus aitab uurida vanu kunstiteoseid – milliseid tehnikaid ja materjale on kasutatud sajanditetagustel aegadel. Kas teadsid, et näiteks füüsika aitab kõik silmale nähtamatu nähtavaks muuta? 

Palju emotsioone pakkus kuulajatele Andres Juure ettekanne “Lamemaalane elutoas” ehk miks muutuvad inimesed teadus-skeptiliseks ning kuidas nendega avalikus ruumis suhelda. Esimeseks sammuks on probleemi teadvustamine ehk nn valikuline teaduse uskumine ei sõltu inimese haridusest, varalisest seisust või sõprade arvust. Teiseks tuleb aru saada teise osapoole meediaruumist ehk kuidas saavad peamiselt teadusteemadega tegelevad ülikoolid ja akadeemilised asutused võistelda tähelepanu eest, kui näiteks sensitiividel ja selgeltnägijatel on sotsiaalmeedia jälgijaskond ja postituste levi kordades suurem. Seega peame mõistma, et me ei saa muuta teisi, vaid üksnes iseennast ning vastavalt sellele muutma viise, kuidas ja mis kanaleid kasutades teadusest räägime. Enda teemade jõudmise eest laia auditooriumini seisab igaüks ise ning selgelt peab seisma ka mitte-teaduspõhiste otsuste vastu. Selleks, et jõuda enda tegevustega laiema kuulajaskonnale, peaksid teaduse populariseerijad justkui looma enda Kerro ja Varro.

Meeleolukas konverents lõppes piduliku Eesti teaduse populariseerimise auhindade üle andmisega. Lisaks andis Eesti Teadusajakirjanike Selts üle teadusajakirjanduse sõbra Ökuli ja Ökuli muna auhinnad. Loe lähemalt auhinnasaajate kohta, vaata konverentsi pildigaleriid ning ettekannete salvestusi YouTube vahendusel!

Kohtumiseni järgmise aasta konverentsil!