Puust ja punaseks: mis loom see harrastusteadus ikkagi on?

05. detsember 2025

Näiteid harrastusteadusest leiab nii Eestis kui maailmas väga erinevaid. Eestis on tavaline elurikkuse jälgimine – näiteks põtrade, lindude või karuputke vaatlused – kus inimesed vabatahtlikult koguvad andmeid looduskeskkonna muutuste jälgimiseks ja mõistmiseks. Nad võivad seda teha kui harrastajad, eneseteostuseks ja silmaringi laiendamiseks. Samas võib vaatluste motiiviks olla kodanikutunne ja avalikke huvisid puudutavad eesmärgid; sel juhul võime rääkida kodanikuteadusest.

Väljaspool Eestit võime leida näiteid üsnagi erinevatest harrastusteaduse projektidest. Näiteks võivad harrastusteadusega tegeleda kindlad sihtrühmad nagu sukeldujad, jahimehed, palverändurid jt. Ühes Nigeerias toimunud uuringus[1] kaasati pensionärid kaardistama piiranguid ja võimalusi linna avalikus ruumis, mis andis väärtuslikku argielulist teavet ja mida ruumiline planeerimise tavapraktika ei hõlma.

Harrastusteaduse projektid võivad erineda kestuse, meetodite ja osalejate poolest ning algatajateks võivad olla teadlased, vabaühendused, kodanikud ise või riigiasutused. Tegevusi ühendavaks jooneks on vabatahtlike panus teadusprotsessi, olgu see siis andmeid kogudes, analüüsides või probleeme sõnastades. Selle tegevuse mõjul sünnib uus teadmine, mis võib aidata paremini mõista reaalsust ja kujundada tulevikuvalikuteks paremaid otsuseid.

Eestis on harrastusteadus tugevamini juurdunud keskkonnavaldkonnas. Meie tihe side loodusega, pikaajalised seiretraditsioonid ja hea digivõimekus on loonud soodsad võimalused harrastusteaduse projektide arvu märgatavaks kasvuks[2].

Milles seisneb harrastusteaduse panus?

Harrastusteaduse panust võime vaadelda kolmel tasandil: üksikisik, teadus ja ühiskond.

Üksikisiku tasandil[3] pakub harrastusteadus võimalust õppida, avastada ja kujundada lähedasemat suhet ümbritsevaga. Uuringud näitavad, et osalejad saavad uusi teadmisi ning oskusi ning muutuvad ka hoiakud ja käitumine. Harrastusteadlased on öelnud, et nende maailm muutub justkui „selgemaks“ – nad märkavad liike, mustreid ja muutusi, mis varem tähelepanuta jäid.

Teaduses[4] annab harrastusteadlaste panus võimaluse koguda oluliselt rohkem ja mitmekesisemaid andmeid, kui ühelgi uurimisrühmal üksi võimalik oleks. Lisaks võib kodanike kaasamine anda projektidele laiema kõlapinna ja avada ukse ka prestiižsematele rahastusvõimalustele.

Ühiskondlikku mõju on keerukam mõõta, sest teekond keskkonnaotsusteni kujuneb mitmete erinevate allikate põhjal ja harrastusteaduse osalus jääb sageli läbipaistmatuks – nn „peidetud maastikule“. Siiski näitavad uuringud, et harrastusteadus võib panustada erinevates keskkonnapoliitika etappides[5] – probleemide sõnastamisest kuni lahenduste rakendamise ja seireni. Äsja avaldatud kirjandusülevaade[6] viitab ka sellele, et harrastusteaduse kasu ilmneb valdkondades, mis tihti nõuavad kiiret reageerimist ja koostööd, nt riskihaldus. Selgub, et harrastusteaduse projektid suurendavad kogukondade valmisolekut keskkonnakriisidele (nt üleujutused) reageerida. Tugevneb ka usaldus kogukondade ja teadlaste vahel, kuna inimesed saavad osaleda seireprogrammide kujundamisel ja saadud andmete alusel (nt õhusaasteandmed) oma igapäevategevusi kohandada (nt valida alternatiivse liikumistrajektoori või sulgeda aknad kõrge õhusaaste tasemega perioodidel).

Siiski on meie teadmised harrastusteaduse panusest ja võimalustest keskkonnaalaste otsuste tegemisse – eriti Eestis – endiselt napid. Praegused tõendid viitavad lõhele harrastusteaduse võimaliku väärtuse ja selle olemasoleva kasutamise vahel poliitika kujundamises.

Eestis on uuritud[7] keskkonnavaldkonna ametnike suhtumist harrastusteadusesse, et mõista, mis takistab harrastusteaduse andmete kasutamist keskkonnaotsustes. Selle teema suuremat pilti on hakanud avama 2025. aastal alanud Eesti Teadusagentuuri rahastatav Eesti Maaülikooli viieaastane projekt [8]. Projekt uurib nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt olemasolevaid ja uusi võimalikke harrastusteaduse algatusi, nende toimimist ning seda, millist väärtust need võivad pakkuda keskkonnakorraldusele. Projekti tulemused aitavad välja töötada tõhusamaid ja kestlikumaid harrastusteaduse mudeleid, mis soodustavad ulatuslikke ühiskondlikke muutusi.

Esimene projektiaasta on tegusalt alanud. Kaardistamisel on üle 50 Eesti harrastusteaduse algatuse, valmimas on süstemaatiline kirjandusülevaade harrastusteaduse mõjust metsade elurikkuse kaitsele ning moodustamisel on harrastusteaduse elavlaborid looduspõhistele lahendustele ning invasiivsete võõrliikidega seonduvatele ökosüsteemiteenustele.

CS4Change projekti tegemisi saab jälgida LinkedIni lehel.

Artikli autor: Carmen Kilvits, Eesti Maaülikooli keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia nooremteadur

[1] 10.1093/geroni/igad066

[2] https://loodusveeb.ee/et/themes/harrastusteaduse-projektid?page=0

[3] https://doi.org/10.3390/su11102780

[4] DOI: 10.5334/cstp.53

[5] DOI: 10.5334/cstp.239

[6] https://doi.org/10.1007/s13280-025-02305-7

[7] https://doi.org/10.1080/08941920.2025.2572059

[8] CS4Change