Teadlased peavad sotsiaalmeedia vallutama!

Tekst: Ene Veiksaar, fotod: Sven Tupits, päisepildil: Maria Murumaa-Mengel

21. novembril toimus Tartus Dorpati konverentsikeskuses Eesti Teadusagentuuri korraldatud suurkonverents „Teadus sotsiaalmeedias – meelelahutuse ja müra vahel?“, mis tõi kokku paarsada teadlast ja meie ühiskonnas teadusteemadel kaasa rääkivat inimest. Esinejate ja arutelude peateemaks oli teaduse populariseerimine sotsiaalmeedias. Kellele ja milleks – oli küsimus, millele päeva jooksul vastuseid otsiti ja leiti. Siinkohal kaasamõtlemiseks väike kokkuvõte.

„Kust sa tead?“

Nii küsis Eesti Teadusagentuuri juht Karin Jaanson päeva sissejuhatuseks, viidates sellele, et me kõik peaksime olema valmis täitma nii küsija kui vastaja rolli suutes selgitada oma väidete tagamaad. „Kust sa tead?“ on teadusagentuuri poolt ellu kutsutud algatus tuua Riigikogu 2019. aasta valimiskampaaniasse juurde tõestuspõhisust ja kehutada valijaid küsima, millisel tõendusmaterjalil poliitikute väited ja lubadused põhinevad.

Tegemist on poliitiliselt neutraalse ühiskondliku algatusega, milles lööb kaasa kümneid organisatsioone, teadusasutusi, meediaväljaandeid, erialaühendusi ja ettevõtteid. Meist igaüks võib küsida „Kust sa tead?“, olgu valimisdebatil või argivestluses naabriga, nõudes väidete argumenteeritud põhjendamist teadusuuringutele ja loogikale toetudes. Kuidas teadlased saavad sellele kaasa aidata? Karin Jaanson vastas Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnadega – teadlased peavad sotsiaalmeedia vallutama! Ühest teadlase postitustest sotsiaalmeedias võib saada artikkel või hoopis laiem arutelu. Selles ei ole midagi võimatut.

FaceBook (FB) – teadlaste kasutamata võimalus

55% eesti elanikest  ehk üle 700 000 inimese kasutab FB, mis on vaieldamatult suurim meediakanal. Eesti inimene veedab internetis keskmiselt neli tundi päevas. Hirm, et me jääme millestki ilma, kui me ühismeedias ei ole, on tänapäeval saanud reaalsuseks, kinnitas Tallinna Ülikooli teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk. Tema sõnul kasutavad teadlased oma ala populariseerimiseks FB vähe ja see on meil kasutamata, aga maailmas laialt levinud praktika. Sotsiaalmeedia puhul loodetakse, et ajakirjaniku poolt moonutamata vahetu sõnum on mõjusam ja jõuab rohkemateni ning täiendavalt pakub meedium kaasamis- ja aruteluvõimalusi. Samas on sotsiaalmeedia ka hirmutav oma tohutus infotulvas lahustuvusega ning esmapilgul teadusele sobimatu sunnitud meelelahutuslikkusega, lahmimise ja valeinfo levitamise kergusega. Võimalus seda muuta on aga just vahetult teadlastel enestel. Konverentsi arutelupäev näitaski KUIDAS populariseerida teadust.

Maria Murumaa-Mengel, TÜ Ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalmeedia lektor, kes uurib peamiselt noorte internetitarbimist, leiab, et me suhtleme kõigiga korraga ja see teeb asja keeruliseks. Praegu toimub visuaalse sisu võidukäik ja selles valguses on tema soovituseks: kui vähegi on võimalik väljendada oma tegevust visuaalselt, siis olete juba kaks sammu eespool! „Miks inimesed vaatavad youtubereid? Aga sellepärast, et need inimesed on lähedasemad kui staarid, nad lubavad sind oma magamistuppa ja jagavad oma elu. Sama käib ka teadlaste kohta, kui nad räägivad silm särades oma uurimistööst, lasevad sellest vahetult osa saada ka teistel, siis jõuab see pärale,“ selgitas ta. „Kui jagad sotsmeedias enda või oma eeskuju töid, oled kusagil konverentsil ja jagad muljeid, materjale konverentsi ajal – käib kiire „risttolmlemine“, millega saab taha suure auditooriumi“. Ta tõi ka teistsuguse näite USA-st, kus on väga populaarne FB leht „Akadeemilise elu absurdsusest“. Igas töös juhtub mõndagi naljakat ja oskus enda üle naerda on üle kõige, haarates kaasa ka neid, kes sinu alaga kursis pole.

Kas turundus on tähtsam kui teadus?

Selline küsimus tõusetus aruteludes nii saalis kui ka hiljem kuluaarides. Igati mõistetav, et  oma alasse süvenenud tõsisel teadusinimesel on võidujooksu tähelepanu pärast paljudel juhtudel raske mõista ja sellest võib ka aru saada. „Las ma ajan oma asja, mitte ei kuluta oma kallist aega sellest rääkimisele, millest keegi nagunii aru ei saa,“ on üsna levinud mõtteviis. Aga teisalt – kuidas mõistaks teaduskauged inimesed teadlaste tegemisi ja hindaks ühiskond  nende töö kasutegurit, kui nad asjast aru ei saa. Harigem siis neid! 

Lauaarutelud

Konverentsiseltskond oli jagatud laudkondadeks, kus kõigil võimalus kuuldud teemade üle kaasa rääkida. Olgu siinkohal välja toodud mõned enam esinenud mõtted aruteludest teemade kaupa:

Miks peaks teadust sotsiaalmeedias kajastama?

Selles olid laudkonnad ühte meelt, et sotsiaalmeedia suudab aidata kaasa teaduse populariseerimisele ja teavitada avalikkust teadusmaailmas toimuvast. Palju on liikvel valeinformatsiooni ja sotsmeedia abil saab teadlane ise tekitada tõest infot ilma vahendajateta.

Leiti, et teadlastel lasub sotsiaalne kohustus anda oma tegevustest aru, et laiem üldsus saaks olla kursis, millised on uued suunad, avastused ja läbimurded. Teadlastel on vaja mõista, et nad ei tee teadust iseendale, vaid kogu ühiskonnale. Loovad uut väärtust, mis ei tohi jääda saladuseks.

Krõbedamad noodid kõlasid teaduse rahastamise aadressil – kuivõrd maksumaksja maksab kinni teaduse tegemise, peaks ühiskond teadma, mida teaduses tehakse, kuidas rakendatakse tulemusi poliitikas, laste õpetamisel jne.

Aruteludes raames leiti, et teaduse saab teha lihtsateks väikesteks tükkideks, et see ei oleks suur, kauge ja hirmutav. Sotsiaalmeedias võtavad inimesed infot vastu avatumalt ja kui 55% Eesti inimestest on sotsiaalmeedias, siis on seal ka need, kelleni me tahame jõuda.

Sugugi vähetähtsaks ei peeta võimalust läbi sotsiaalmeedia näidata teaduse potentsiaali, karjäärivõimalusi õpilastele ja tudengitele ning avada teadusmaailma näidates, et minu, kui eksperdi nõuanne on oluline ja adekvaatne. Sotsiaalmeedia kajastab seda, mis meiega igapäevaselt toimub ja teadlane kirjutabki oma teadustööst, sest see on tema elu.

Kes sotsiaalmeedia kajastuse eest vastutab teadlane üksinda? Kuidas ja kellega saaks koormust jagada, et ei tekiks liiga palju lisatööd?

Valdav enamus on seda meelt, et teadlane ei pea sotsiaalmeediat üksi haldama. Ennekõike peaksid abikäe ulatama ülikoolide kommunikatsiooniosakonnad, kes võiksid teha teaduse inimeste jaoks kättesaadavaks. Teadlane valdab teemat, kuid kommunikaator oskab sõnumit kohale viia. Leiti, et igas uurimisrühmas võiks olla kommunikatsioonioskustega inimene. Teadlane on kinni oma valdkonnas, tal ei pruugi olla oskust seda päevakajaliste teemadega seostada ja oma teadustööd tavapublikule n-ö söödavaks teha. Mitmekesi on kindlasti rohkem võimalusi ja suurem tõenäosus laiema jälgijaskonnani jõuda.

Kommunikeerides peab teadlane mõtlema, kuidas oma tööd lihtsalt ja arusaadavalt üldsusele vahendada. Teaduskeel on keeruline, aga mida kogenum on teadlane, seda vilunumalt suudab ta lihtsustada, arvasid paljud.

Kuidas toetada teadlasi sotsiaalmeedia osas? Millised on lahendused?

Kõige tõhusamaks peeti koostööd teadlaste ja kommunikatsiooniinimeste vahel ning lahenduseks pakuti sotsiaalmeediaplaani, kus tegevused  jagatud inimeste, teemade ja päevade või nädalate lõikes.

Leiti, et teadlastele oleks abiks koolitused, kuidas  kasutada sotsiaalmeediat, mil moel end tavainimestele arusaadavalt väljendada, kirjutada lahedalt ja lühidalt ning seostada oma teadustegevust igapäevaeluga. Teadlastele tuleks tutvustada erinevaid kanaleid ja nende toimimise reegleid, et igaüks võiks leida enda jaoks sobiva. Oluliseks peeti harjumuse tekitamist, et sotsiaalmeedias postitamine muutuks tavaliseks.

Rõhutati ka teadlaste sotsiaalmeedia-alase tegevuse tunnustamise ning mõningal juhul ka   rahalise toetamise vajalikkust, et infot jagavaid teadlasi motiveerida. Samuti võiks näiteks grantide taotlemisel arvestada töö tulemuste kommunikeerimiseks lisavahendeid.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et keegi ei kahtle vajaduses teadlaste tegevust sotsiaalmeedias kajastada. Info vastuvõtt on seal isiklikum, inimesed avatumad ning auditoorium suurem. Kuna teadlane valdab teemat ja kommunikaator oskab seda edasi anda, oleks parim lahendus, kui teadusteemade tutvustamine sotsiaalmeedias oleks teadlase ja kommunikatsiooniinimese koostöö. Kommunikatsioonitegevuste eraldi rahastamine ei ole esmatähtis, pigem on vajadus koolituse järele, et teadlased aduks mida, kus ja kuidas postitada ning millised on erinevate infokanalite võimalused.

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis. 

Pakti koostöövõrgustik pakub tuge ja uut infot oma tegevuste kavandamisel ning elluviimisel, võimaldab olla infovahetuses pakti teiste partneritega, saada osa teiste parimast praktikast ning jagada oma kogemusi.

Pakti eesmärkide ja tekstiga saab lähemalt tutvuda siit. Selleks, et hoida end kursis tegevustega, mida teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna edendamiseks tehakse, on hea liituda teadus- ja tehnoloogiapakti Facebooki grupiga.