Teaduslugude sari toob kuulajateni olulised teadussaavutused ja inimesed nende taga

will-francis-ZDNyhmgkZlQ-unsplash

Raadio 2 saatesari „Puust ja punaseks“ kaardistas ning talletas mitmed Eesti jaoks olulised teadussaavutused ja inimesed nende taga.

Sageli tundub inimestele teadus midagi kauget ja keerulist. Samas näitavad ajakirjandusväljannete lugejanumbrid, et kui teadusteema on pakendatud sobilikku ja lihtsasti mõistetavasse vormi, on inimestel väga suur huvi nende teemade vastu. Inimesed ei oska sageli mõeldagi, et praktiliselt kõigist teemadest saab rääkida ka läbi teaduseprisma.

Saatesari „Puust ja punaseks“ võttis mingis mõttes igapäevased, ja kõiki inimesi puudutavad teemad ette, ning pani need harivasse, aga meelelahutuslikku vormi. Saateid ettevalmistades läks suur rõhk sellele, et lisaks harivale sisule, oleks saade pakendatud meelalahutuslikku kastmesse ning ajaks vahel võibolla loodud seoste abil muigama.

Evolutsioonigeneetik Mait Metspalu pakkus näiteks välja, et saates „Meie geenides elavad lood“ võiks kindlasti kõlada kunagisest ETV menusaatest „Tujurikkuja“ pärit pala „Olla eestlane on halb (Kannatame ära)“, sest Ott Sepa räpiosa võtab kiirelt kokku Eesti ajaloo ning ilmestab väga hästi eestlaste olemust. Tõepoolest, lugu sobis antud teema juurde valatult.

Saates „Geenivaramu – hull idee ja riiklik auahnus“ sai võttena kasutatud konteksti andmist. Saade algas popuriiga 1999. aasta muusikapaladest ja olukorra kirjeldusega, mis sel aastal Eestis olulist juhtus, näiteks Andrus Veerpalu suusatulemused. Kuna Mart Laaril oli suur roll Geenivaramu loos, siis otsisime arhiivist üles ka Laari kõne, kus ta rääkis, millised ajad on Eestit ees ootamas. Samamoodi otsisime arhiivilõike uudistest, mis rääkisid Geenivaramust ja nii näiteks kõlab saates ka Andrus Ansipi hääl.

Omaette keeruline oli helindada saadet „Kes elab meie sees?“, mis rääkis mikrobioomist, sest mikroobid on justkui nähtamatud tegelased, kes häält ei tee. Teadlased avasid aga seal saates küllalt palju teadlaseks olemise poolt ehk mida tähendab olla teadlane. Kuidas teha katseid hiirte peal, kui ise hiiri karta? Või kui on vaja koguda väljaheiteproove, siis mismoodi transportida neid linnas nõnda, et need ümber ei läheks? Mõneti ehk üllatavalt oli vastus: jalgrattaga.

Saates „Šokk ja rebenenud ühiskond – viis aastat koroonapandeemiast“ kasutasime loo jutustamise mõttes fiktiivset tegelast Tõnist, kes iseloomustas ilmselt paljusid eesti perekondi. Kõik teavad mõnd Tõnist. Arhiivimaterjali abil sai kokku kronoloogilise loo, mis aitas meenutada mitmeid  koroonapandeemia ajal aset leidnud sündmusi, mida paljud ilmselt enam ei mäletagi.

Irja Lutsar rääkis saates, kuidas temast sai üsna juhuslikult pandeemia ajal teema eeskõneleja. „Mul on põhimõte, et ajakirjanikele ma ei ütle ära. Elu on näidanud, et ajakirjanik leiab igal juhul inimese, kes arvata tahab,” sõnas ta. Kuna ta on tegelenud nakkushaigustega 40 aastat, siis teab ta neist palju vaatamata sellele, et koroonapandeemiaga võrreldavat pandeemiat polnud keegi juba sada aastat näinud. Seega peab ta õigeks, et kommenteerisid eksperdid. “Andres Merits on öelnud, et mitte-ekspertidel on kerge: neid teadmised ei sega,” sõnas Lutsar.  Saates „Puust ja punaseks“ said siiski ainult eksperdid sõna.

Mõnes saates kõlas aga rohkem intervjuuformaat, sest kõnelejad rääkisid väga hästi ja nende jutu hakkimine tundus ebavajalik. Palju sõltus ka sellest, kui põhjalikud allikad oma vastustes olid. Mõni teadlane oli üsna napisõnaline vastaja ning intervjueerijal tuli pidevalt täpsustada. Seega oli mõistlik selliseid intervjuusid kasutada ka intervjuuformaadis. Jutu hakkimine oleks tekitanud kuulajas ilmselt segadust. Loo jutustamise formaadi puhul on oluline, et teksti osa ei oleks liiga tükeldatud, sest muidu läheb kuulamine keeruliseks.

Kuulajate tagasiside saatele oli positiivne: kiideti teemavalikuid ja öeldi, et isegi, kui mõni teema tundus pealtnäha igav, siis uut teadmist saadi ikka. Muidugi inimeste huvid ongi väga erinevad, mistõttu on keeruline leida teemasid, mis kõigile sajaprotsendiliselt meeldiksid.

Taoline formaat nagu oli saatel „Puust ja punaseks“ on tohutult aeganõudev ning seda on võimalik ellu viia ainult mitmete inimeste koostööl. Arvestades, kui kaua aega võtab taoliste saadete puhul ühe osa algusest lõpuni valmimine, oleks selliste saadete valmimine ilma projektitoetuseta keeruline.

Podcasti tutvustus saates “R2 Päev”:

https://r2.err.ee/1609635406/sandra-saar-tutvustab-r2-uut-podcasti-puust-ja-punaseks

Saated: https://r2.err.ee/arhiiv/puustjapunaseks

Karjäär, mis muudab: Aigar Vaigu on füüsikust multitalent

Karjäär, mis muudab: Aigar Vaigu on füüsikust multitalent

Karjäär, mis muudab: Marie Kaldvee on insenerist tippsportlane

Karjäär, mis muudab: Marie Kaldvee on insenerist tippsportlane

Karjäär, mis muudab: Erik Iida aitab Eestisse rajada tuuleparke

Karjäär, mis muudab: Erik Iida aitab Eestisse rajada tuuleparke