Teadust, tehnoloogiat ja inseneeriat on päriselt ka vaja!

Tekst: Madli Leikop, fotod Õpilaste Teadusfestivalilt: Sven Tupits

Aprillis toimus Tartus Õpilaste Teadusfestival, mille lavaprogrammis sai infot nii teadlaste põnevast maailmast, vaadata teadusetendusi kui kuulda sellest, mida töömaailmas teaduse- tehnoloogia ja inseneeriaga tehakse.

“Et tippu saada, tuleb palju tööd teha. Andekus ei ole kõige tähtsam, töökus küll.”

Tallinna Tehnikaülikooli tudeng ning rahvusvahelise firma ABB insener Paula Johanna Adamson, pakiautomaate ja -roboteid tootva firma Cleveron juht ja asutaja Arno Kütt ning biotehnoloogiaettevõtte Icosagen äriarendusdirektor Meelis Kadaja arutasid Ede Schank Tamkivi juhtimisel, kas teadust, tehnoloogiat ja inseneeriat on päriselt ka vaja.

Tunne ära oma kirg!

Nagu esinejate jutust selgus, on nad ettevõtluse ja teaduse juurde jõudnud väga erinevaid teid pidi, aga üks oli kõigil kolmel ühine: töö ja ameti on valitud selle järgi, mis elus tõeliselt huvi pakub.

„Soovitan kõigil järgida oma huvisid, aga et tippu saada, tuleb palju tööd teha. Andekus ei ole kõige tähtsam, töökus küll: et oma erialal tõeliselt edukas olla, tuleb kõigepealt vähemalt 10 000 tundi ehk ligi viis aastat intensiivselt töötada,“ sõnas Meelis Kadaja noortele.

Erinevaid teid pidi südamelähedase eriala juurde

„Kedagi ei ole võimalik õpetada, õppida saab ainult ise. Kui õpid õppimise ära, teed suure sammu edasi. Õpid ikka enda jaoks. See ei ole õige suhtumine, et ühes või teises valdkonnas on kõrged palgad, hakkan seda õppima. Kooliharidusest üksi on alati vähe. Sa pead olema oma erialale pühendud ja laia silmaringiga,“ rõhutas Arno Kütt. Mõte, et õpi seda, mis on sinu kirg ja kutsumus ning samamoodi vali töökoht, oligi vestlusringis peamine.

Paula Johanna Adamson sõnas, et keskkooli lõpus oli ta valikute ees, sest aineid, milles ta oli hea, oli mitu. „Aga mitte üheski aines ei olnud ma silmapaistvalt hea. Kaalusin ka, et lähen lingvistikat õppima. Mehhatroonika (mehhaanika, elektroonika, informaatika koostoimes – toim) tundus siiski kõige suurem väljakutse,“ kõneles Paula Johanna. Tema hobi – autode tuunimine – on otsapidi ka mehhatroonikaga seotud, aga hobist tööd pole ta tahtnud teha. Hobi sai alguse aga sellest, et katkise autoga neiule on töökojas võimalik kõike pähe määrida, seega parem on ise teada ja osata.

Paula Johanna igapäevatöö on seotud tehnoloogia ja robotitega: „ABBsse läksin praktikale, kuuks ajaks robootikaosakonda. Avastasin, et robotid on väga huvitavad. Tegelengi firmas tööstusrobotite projektidega. Jäin pärast praktikat ABBsse tööle insenerina, koolis on see ainult kasuks tulnud. Mida koolis õpid, oskad selles võtmes ümber mõtestada, mis sulle endale huvi pakub – mõtled kohe, kuidas seda töös rakendada.“

Meelis Kadaja ei mõelnud alguses ettevõtluse peale. „Kui keskkooli lõpetasin, läksin ülikooli õppima seda, mis mind huvitab – rakubioloogiat. Kaitsesin doktorikraadi, tööle läksin New Yorki. Rohkem kui teadusavastuste tegemine hakkas mind huvitama insenergeneetika, et asju luua erinevatest komponentidest. Eestisse tagasi tulles otsustasin, et lähen ettevõtlusesse tööle,“ rääkis Meelis Kadaja.

Biotehnoloogiaettevõttes näeb igapäevaselt teadusmaailma: „Ravimi väljatöötamine on pikk ja väga kallis protsess. Viimasel ajal on levinud praktika, et mitte üks suurfirma ei tööta algusest lõpuni ravimit välja, vaid mitu väiksemat firmat teevad koostööd, igaüks võtab mingi etapi ravimi väljatöötamisest enda kanda. Kliinilised katsed võtavad enim aega, reeglid on äärmiselt ranged. Firma Icosagen osaleb ennekõike antikehade sõelumisel, mis on esimene etapp, et leida miljonitest antikehadest see üks, mis tunneb ära vähkkasvaja viiruse.“

Ettevõtluses töötamine vajas teistsuguseid teadmisi ja tuli uuesti õppima hakata: „Tekkis igavese üliõpilase kompleks, aga see muutus kiiresti, kui nägin, et teadmised aitavad mind elus edasi. Nii et teaduskraadid on minu elus tagajärg, mitte eesmärk omaette.“

Arno Kütt sõnas, et tema oli koolipoiss teise riigikorra ajal, ja nõukogudeaegne kool tekitas ettevõtlikus noormehes tõsise tõrke. „Olin koolis pigem leiutaja-tüüpi, uurisin ise entsüklopeediaid. See, mis tol ajal koolis pakuti, ei olnud see, mis mind oleks huvitanud. Ma ei tahtnud asju pähe tuupida. Kooli küll lõpetasin, aga pigem olen olnud rohkem iseõppija,“ rääkis Arno Kütt.  

„Tekkis igavese üliõpilase kompleks, aga see muutus kiiresti, kui nägin, et teadmised aitavad mind elus edasi.”

Cleveron tegutseb tehnoloogiamaailmas, aga keskendub innovatsioonile: „Kui mõni ütleb, et meil on robotitootmise ettevõte, siis päris nii see ei ole“, kirjeldas Arno Kütt. „Cleveronis on tööl üle 140 inimese, tootmisega tegeleb 20-25. Loome oma toodangut nullist, st mõtleme välja ja disainime, milline võiks robot olla. Robotidetailid laseme teha mujal, meie paneme roboti kokku.“
Oluline on tegevust mõtestada ja leida see, millega klienti kõnetad: „Mina ütlen ikka, et meie firma põhieesmärk on kinkida inimestele aega. Et nad ei peaks järjekordades seisma, vaid saaksid oma ajaga midagi kasulikku ette võtta. Näiteks mõtleme, kuidas ikkagi droon turvaliselt paki kohale toob. Ei ole nii, et droon lendab kohale, maandub ja paneb paki maha. Siin on palju üksikasju, millele turvalisuse eesmärgil tuleb lahendused leida. Et kui ükskord on seadus olemas, mis lubab droonidel liigelda ja pakke koju kanda, siis oleme selleks valmis, mitte et siis alles hakkame mõtlema.“

Kuidas jõuda innovatsioonini ja pakkuda inimestele seda, mida nad veel tahtagi ei oska? Selle kohta ütles Arno Kütt, et kui Ford oleks klientidelt küsinud, mida nad tahavad, siis kliendid oleksid tahtnud kiiremaid hobuseid. Autosid polnud ju olemas! „Innovatsioon ei ole leiutamine, vaid sa paned ühe, teise, kolmanda olemasoleva asja kokku ja saad täiesti uue asja. Me mängime, milline tulevik võiks olla. Cleveron ei ennusta tulevikku, Cleveron loob tulevikku. Uute toodete väljatöötamisel lähtume klientide võimalikest unistustes.“

Kool annab võimalused, valikud peab igaüks ise tegema

Õpilastele pani Arno Kütt südamele, et matemaatika on üks põhierialasid, kui seal põhja all ei ole, on ükskõik mis erialal raske edasi minna. Ja kinnitas, et ettevõtja on ikkagi see, kes näeb probleemi ja pakub probleemile lahenduse. See toob edu ja sissetuleku. „Ainult niipidi käib asi, vastupidine, et sealt saab raha, hakkan ettevõtjaks, ei toimi.“

Paula Johanna Adamson sõnas, et kool (kõrgkool) annab võimalused, kõik muu oleneb inimesest endast, kui palju ta viitsib tööd juurde teha.

Oluline on jõuda selliste valikuteni, mis iseennast kõnetavad, milles tunned, et tahad tegutseda, sest see on huvitav ja põnev. Valiku tegemisel ei peaks olema aluseks lihtsalt see, et õppekavas õpetatavad ained on lihtsad, vaid mõtlema peaks ka sellele, kuidas õpitud haridusega töökoht leida. Selleks on hea edasiõppimisvalikuid tehes uurida ülikoolist, kui palju puututakse õppimise ajal reaalse töömaailmaga. Aga ka juba enne seda, gümnaasiumis õppides võib hakata vaatama,  millega erinevates ettevõtetes tegeletakse ja mida selleks vaja õppida on, et sinna tööle saada.

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele. Pakt on ühiskondlik koostöölepe teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna arendamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning piisava tööjõu tagamine Eestis. 

Loe lähemalt siit ja liitu pakti partnerite võrgustikuga.