Teatrietendus nõuab inseneride loovust

Selleks, et etendus pakuks terviklikku elamust, on teatris töötavatel leiutajatel tulnud muuhulgas nuputada, kuidas tuba kiiresti pea peale pöörata, kuidas ehitada vett tilkuv peakate, või kuidas kõik dekoratsioonid stseeni vahetudes loetud sekunditega kokku klappida.

Rahvusooper Estonia tehnikadirektor Taivo Pahmanni sõnul vajab vaatemänguline teatrietendus õnnestumiseks omajagu insenertehnilist loovust. „Kui lavastus on valmis saanud, siis tihti mõtleme, et järgmisel korral teeme teistmoodi. Aeg on limiteeritud ja selleks või tolleks ei jätkunud aega, aga järgmist korda ei tule kunagi, iga kord alustad nullist. Uued lahendused tulevad katsetades.“

Pea 30-aastase Estonias töötamise kogemusega Pahmannile meenubki ühe keerulisema etendusena 2006. aastal esilinastunud „Tuhkatriinu“ ooperilavastus, kus liikuvate ja kaldu hoidvate seinte ja laega tuli luua efekt väikese toa suureks muutumisest. „Saalist vaadates oli see kihvt, aga tootmine oli paras väljakutse.“ Pea peale oli pööratud ka 10 aastat tagasi esietendunud opereti „Nahkhiir“ lavapilt. „Mingil hetkel pidid lagi ja põrand oma asukoha vahetama, nii et lühter oli põrandal.“

Peale taoliste väljakutsete on Estonia dekoratsiooniosakonna ülesanne ehitada dekoratsioonid nõnda, et neid saaks kiiresti kokku ja lahti pakkida. Seda on tarvis nii esemete vahetamiseks etenduse käigus kui ka transportimiseks ja hoiustamiseks teatri laos Tallinnas Suur-Sõjamäe tänaval. „Kiirelt lahtivõetavad lahendused on meie igapäevane leiutamine,“ märgib Pahmann. Lisaks peavad loovad olema ka kostüümikunstnikud, sest on suur vahe, kas teha kostüüm muusikalile või tantsuetendusele. Viimasel juhul peab kostüüm võimaldama teha spagaati, kukerpalli jms. Aastas toodetakse ligikaudu 700 kostüümi.

Oma aja ära elanud dekoratsioonidelt eemaldatakse küljest kõik, mis taaskasutatav: kinnitusvahendid, hinged, poldid, rattad. Kostüüme, mida teater tulevikus suure tõenäosusega enam ei kasuta, saavad huvilised osta iga-sügiseselt Estonia teatrilaadalt.

Kui teistes riikides leidub kõrgkoole, kus on võimalik õppida teatri inseneriteadust (theatre engineering – ingl. k.), siis Eestist sellist eriala ei leia. Pahmanni sõnul on Estonia praegune tehniline joonestaja Jekaterina Sedova õppinud Venemaal teatritehnoloogiat, kuid metalli- ja puidutöökojas töötavad tisleri ja keevitaja väljaõppega töötajad, keda teatri vajadused sunnivad erialaseid oskusi loovalt kasutama.

Lavastuse dekoratsioonide tegemine saab alguse 12 kuud enne esietendust, mil kunstnik ja lavastaja tutvustavad teatri tehnikanõukogule oma kontseptsiooni. Joonestaja ülesanne on koostada nende kavandite järgi töökodadele joonised. Sealjuures tuleb teha kompromisse ajaga – kõike ei jõua valmis teha, ja reaalsusega – kõike soovitut ei saagi ehitada. Oma piirid seab inseneridele ka Estonia maja, mis on väike ja algselt ehitatud draama-, mitte muusikateatriks.

Dekoratsioonide raamid valmistatakse puidu- ja metallitöökojas, mis asub Estonia teatri keldris. Kui karkassid on valmis, tõstetakse need vintsidega 4. korrusele, kus dekoraatorid, drapeerijad, butaroofid ja maalijad tööga jätkavad. Pahmanni sõnul on esteetilised nõuded dekoratsioonidele aastakümnete jooksul muutunud. „1990. aastate kvaliteedi pärast oleks praegu häbi, tollal oli see OK,“ märgib ta ja toob näiteks, et tänapäeval ei meeldi kunstnikele „kangas raamil“ dekoratsioonid, mis võivad etendus ajal võbeleda ning lavapilti rikkuda. Sestap kasutatakse plaatmaterjali.

Võimaluste piires on aastate jooksul teatri tehniline pool siiski ajaga kaasas käinud. Kuni 2004. aastani sikutasid tugevad mehed käsitsi vasturaskustega lavadekoratsioone paika, nüüd liiguvad need nupule vajutusega. Lava lae all olevale 40 stangele saab riputada kuni 300 kg dekoratsioone, valgustust jm. Pahmanni sõnul unistavad estoonlased jätkuvalt oma ooperimajast, kus juba sisse ehitatud tehnilised lahendused annaksid teatri leiutajatele võimaluse viia ellu ka kõige hulljulgemad kunstnike ja lavastajate ideed.

Hetkel on Estonia leiutajatel töös kolme etenduse dekoratsioonide valmistamine. Jaanuaris esietendub Giuseppe Verdi ooper „Trubaduur“, märtsis ooper ja lühiballett „Ravel:Ravel“ ning mais operett „Lõbus lesk“.

Autor: Sigrid Rajalo