Teeme lähemalt tutvust aasta linnu kormoraniga

19. veebruar 2025

Aasta lindu valib Eesti Ornitoloogiaühing alates 1995. aastast eesmärgiga tutvustada üht Eesti linnuliiki või liigirühma ning kaasata loodushuvilisi liigi uurimisse ja -kaitsesse. Kolmekümne esimeseks aasta linnuks valiti kormoran ehk karbas.

Miks valiti aasta linnuks kormoran?

Kormoran (Phalacrocorax carbo) on Eestis üks enim arutelu ja emotsioone tekitav linnuliik. Kuna kormorani arvukus on viimastel kümnetel kiiresti kasvanud, on see viinud mõttevahetuseni tema mõjust looduskeskkonnale ja kalandusele. Eesti Ornitoloogiaühing soovib 2025. aasta linnu kampaaniaga suunata tähelepanu kormorani bioloogiale, tema olulisusele looduses ja vajadusele teha liigiga seotud vastuolude lahendamisel teaduspõhiseid otsuseid.

Kui palju kormorane Eestis elab?

Kormoranid on seltsingulise eluviisiga ja elavad valdavalt mõnesajast paarist koosnevates kolooniates: koos käiakse kalal, koos veedetakse aega, koos pesitsetakse. 2024. aasta seisuga pesitseb Eestis ligikaudu 43 600 paari kormorane. Enamik kolooniaid asub väikestel kivistel meresaartel. Suurimad Eesti kolooniad asuvad Liivi lahes Anilaiul (4000 paari) ja Käina lahes Kadaklaiul (4102 paari).

Kas kormoran on ablas?

Eesti meediast võib lugeda kormoranist kui aplast liigist, kes on suuteline alla neelama väga suuri kalu. Tõepoolest, kormoran võib süüa kuni 75 cm pikki või kuni 1,5 kg kaaluvaid kalu – viimane on ligikaudu pool linnu enda kehamassist! Siiski on kormorani tüüpiliseks saagiks 10–20 cm pikad ja kuni 110 g kaaluvad väikesed parvekalad. Kormoran on oportunistlik toituja: ta sööb kalu, mida parasjagu ohtralt leida on. Kokku sööb täiskasvanud pesitsev kormoran päevas keskmiselt 423 g kala, pesapojale pakub noka kohta 330 g.

Miks kormorani võõrliigiks peetakse?

Kormoran ei ole võõrliik. Võõrliikideks nimetatakse liike, mis esinevad väljaspool oma looduslikku levilat ja on sinna sattunud inimese tahtliku või tahtmatu tegevuse tõttu. Kormoran on ise aegamööda oma levilat laiendanud ja pesitsenud Läänemere piirkonnas ka varem.

Eestis on kunagistest asulakohtadest leitud nii kivi- kui ka rauaaegseid kormoraniluid. Esimesed kirjalikud tõendid kormorani pesitsemisest Eestis on pärit 19. sajandist Kolga lähedalt, kuid juba sama sajandi lõpuks oli kormoran siitmailt jälle kadunud. Kormoran oli Euroopas 20. sajandi keskpaigaks vaenamise tõttu peaaegu välja surnud ning võeti 1979. aastal Euroopa Liidus kaitse alla. Eestisse jõudis kormoran uuesti pesitsema 1983. aastal, mil leiti üksik pesa Kolga lahes Lõuna-Malusi saarelt. Kuigi mitmel pool Eestis asusid kalurid tekkivaid kormorani kolooniaid kohe hävitama, on sellest hoolimata liigi arvukus kiiresti kasvanud.

Miks istub kormoran kivil tiivad laiali sirutatud?

Kormorani sulestik on osaliselt märguv, mistõttu peavad nad ennast aeg-ajalt kuivatama. Sulgede osaline märguvus tuleb spetsiaalsest sulgede struktuurist: sulgede välimine kiht küll märgub, kuid keha vastas asetsevad suled on endiselt vetthülgavad ja tagavad vajaliku soojusisolatsiooni.

Kormoranist, tema rollist ökosüsteemis ja kujutamisest kultuuris saab rohkem teada rändnäituselt, mis avatakse 10. märtsil Pernova loodusmajas.

Kormorani aasta tegevuste kohta saab rohkem infot aasta linnu kodulehelt eoy.ee/kormoran.