Ukraina sõda raputab Euroopa maavarapoliitikat

Sõda Ukrainas ja riikide muutunud omavahelised suhted muudavad ka energiapoliitikat ning toormetarneid. “Kui me ida poolt saadavaid maavarasid enam kasutada ei saa, on aeg pöörata tähelepanu omaenda ressurssidele ning sealjuures panustada uutesse tehnoloogiatesse ning ringmajandusse,” leiab Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi maavarade ja rakendusgeoloogia osakonna juhataja Rutt Hints.

Sõda Ukrainas tõi teravalt nähtavale Euroopa energiajulgeoleku, mis Rutt Hintsi hinnangul paneb nüüd riike energeetiliste maavarade tarneallikaid üle vaatama. “Euroopa on aastaid  olnud sõltuvuses Venemaalt tulevast naftast ja gaasist, mida oleme saanud turu jaoks soodsaima hinnaga. Geopoliitilisi riske seejuures arvesse ei võetud. Neid nähti Hiina, Aafrika puhul, aga Venemaaga seotud riskide hindamist on Euroopa riikides pigem välditud,” tõdeb Hints. Sanktsioonide ja seniste tarneahelate katkemise tagajärjel peab Euroopa hakkama otsima uusi allikaid nii energeetiliste toormete aga mitmete teiste maavarade osas.

Roheenergia siht ei tohi silmist minna

Hintsi sõnul on Euroopa Liidu tähelepanu koondunud pikalt kriitiliste toormete teemale. “Need on näiteks kõrgtehnoloogilisele tööstusele vajalikud haruldased muldmetallid ehk maavarad, mida nii-öelda ahju ei aeta. Energiajulgeolek polnud päevakorral, sest siht oli roheenergeetika kasutuselevõtu poole,” selgitab Rutt Hints, “Aga reaalselt oleme roheenergeetikale üleminekus alles algusfaasis. Sõja puhkemisel algas riikides arutelu, millised on alternatiivid saada gaasi ja naftat kuskilt mujalt kui Venemaalt. Teiseks võimaluseks on lükata edasi osa varem seatud energia- ja süsinikuheitme eesmärke.” Ta toob näiteks Saksamaa, kus võib esile kerkida pruunsöe kasutamise pikendamine ja on võimalus, et ka Eestis ei toimu põlevkivipõhise elektritootmise lõpetamine seni planeeritud graafiku järgi.

Samal ajal ei tohi teadlase hinnangul roheenergia eesmärki silmist kaotada. “Sõja puhkemine ei tähenda nagu oleks kliimaprobleemid laualt maas,” toonitab Hints, “Me peame jätkuvalt selle peale mõtlema ja leidma ka Eestis energeetika jaoks uued lahendused, näiteks ehitama suuri tuuleparke. Sõda näitab, et energiajulgeolek ja rohenergia pole sugugi kaks erinevat asja. Need lahendused, mis töötavad keskkonna ja kliima hoidmisel, annavad ka Euroopale suurema energiajulgeoleku.”

Mis meil endal olemas on?

Ukraina sõjal on maapõueressurssidele veel teinegi mõju  – riigid tõstavad kaitsekulutusi ja hangivad juurde relvastust. “Sõjatööstus kasutab neid ressursse, mida Euroopa loeb kriitiliste toormete hulka. Kindlasti hakatakse rohkem tähelepanu pöörama, kust metallitoormeid saab. Ka siin on riigid aastatega harjunud, et tarneahelad toimivad, neile saab loota. Väga suur osa maailmas kasutatavatest tehnoloogilistest metallidest tuleb Hiinast. Samal ajal on Euroopa omaenda sisemaiste ressursside uurimiste ja kaevandamiste osas olnud väga tagasihoidlik,” nendib Hints. “Sellel on loogiline põhjus – eurooplaste kõrge keskkonnateadlikkuse taustal on uute kaevandusprojektide käimalükkamine väga keeruline.” On ka erandeid, mis peaks mõjuma julgustava näitena. Hints toob välja naaberiigi Soome, kellel on eeskujuliku kaevandusriigi maine.

Tõsi –  ka mujal Euroopa Liidus räägitakse üha rohkem innovaatilistest kaevandamisest ja toormemajandusest, kus oluline osa on ka ringmajandusel. “Ehk mis maa seest võetud, see peab taaskasutamise teel jõudma korduvalt edasi järgmistesse toodetesse,” täpsustab Hints, kelle sõnul on kriitiliste toormete taaskasutuse protsent praegu veel väga madal: “Räägime elektriautode suurest tulekust, aga liitiumakusid me siiski praegu tööstuslikult ümber töödelda veel ei suuda.”

Mööda ei saa vaadata ka Eesti enda ressurssidest. “Tulevikumaavaradest ehk neist, mida me veel ei kasuta, on tuntuim kindlasti fosforiit. Fosforiit sisaldab lisaks fosforile ka haruldasi muldmetalle ja prognoosid näitavad, et mõlema toorme nõudlus kasvab. Fosforist kõneldakse küll vähem, aga väetisetootmises on see oluline komponent ning fosforväetise üks tootjatest on taas Venemaa. Niisiis on ka fosfor muutumas defitsiitsemaks. Tehnoloogiasektoris kasutatavate haruldaste muldmetallide nõudlus võib aga lähikümnendite jooksul tõusta koguni kuni 10 korda,” kinnitab teadlane, kes jääb vastuse võlgu küsimusele, millal ja kas Eestis hakatakse fosforiiti kaevandama. “Kui ei teki ühiskondlikke kokkuleppeid, et kaevandamine on tööstusharu, mida vaadata igapäevase elu osana, siis tarbime ka 50 aasta pärast sisseveetavatest toormetest toodangut. Samal ajal kui meie enda tööstus ei pruugi toormeriskide suurenedes olla piisavalt konkurentsivõimeline,” ütleb ta.

Uued väljakutsed uutele üliõpilastele

Rutt Hintsi kinnitusel seisame silmitsi tõsiste globaalsete probleemidega – mis saab toormetest, aga ka kuidas kohaneda kliima- ning nendest tulenevate keskkonnamuutustega.“See on ka põhjus, miks uuendasime Tallinna Tehnikaülikoolis senist maapõueressursside bakalaureuseõppekava, mis nüüd kannab nime “Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad.” Uus õppekava seob loodusteadused tehnoloogiaga ja avab lõpetanule tegelikult väga laia tegevusvälja. Ta võib tegeleda maapõue, mere või kliimaga ning saab samas tehnilised oskused, kuidas seda teha tänapäevaste vahenditega ja kuidas uusi lahendusi leiutada, olgu tegu toorme taaskasutuse, rikastamistehnoloogiate või jäätmete taaskasutusega,” selgitab TalTechi teadlane. Viimati nimetatu pakub Hintsi sõnul ka Eestis üha enam huvi. “Juba täna on käivitumas projekte suuremahulise tööstuse arendamiseks, näiteks põlevkivi tuha ja aheraine baasil,” teab Hints. “Tuleviku kaevanduse visioon on, et lisaks peamisele vajalikule toormele lähevad kasutusse ka kõik teised kaevandamisel tekkinud materjalid. Niisiis on meie tulevastel üliõpilastel ees põnevad ja kogu inimkonnale olulised väljakutsed.”

Lisainfo:
TalTech geoloogia instituut
+372 53003098
geo@taltech.ee