Vetikas silub kortse ja hoiab marmelaadi koos

Punavetikas, mida on üle poole sajandi kasutatud Eestis toodetud marmelaadis, on jõudnud kosmeetikatööstusesse. Vetika nahka siluva toime avastasid juba sajandeid tagasi Iiri kalurid, kelle käed olid vaatamata karmidele töötingimustele siidised nagu mõisapreilidel.

Punavetikat, täpsemalt agarikku leidub küllaldaselt Eesti vetes Saaremaa ja Hiiumaa vahel, kust seda saab võrkudega püüda ilma kooslust kahjustamata. Eestis ainsana uuritakse merevetikate keemilist koostist süvitsi Tallinna Ülikoolis. TLÜ biopolümeeride keemia professori Rando Tuvikese sõnul on Eestis leiduv punavetikas mujal maailmas kasvavatega võrreldes eriline, kuna sisaldab ainet nimega furtsellaraan, mis omaduste poolest sobib hästi teatud spetsiifilistesse rakendustesse. Seetõttu on Eesti vetikas nõutud nii toidu- kui ka kosmeetikatööstuses. Muu hulgas võib furtsellaraani leida Prantsuse kosmeetikafirmade toodetes. Eesti kosmeetika ettevõtetest kasutab kodumaist punavetikat Berrichi. Lisaks on furtsellaraan hinnatud tardaine näiteks piimatoodetes, andes meeldiva tekstuuri. Vetikate tardaine sobib hästi veganitele, sest suurim konkurent, želatiin, on loomset päritolu.

Õigupoolest rajab vetikas teed ka meditsiinivaldkonda, pakkudes peagi konkurentsi seal kasutatavatele loomset päritolu koostisosi sisaldavatele ravimitele nagu näiteks verevedeldaja hepariin. Punavetikatest pärit sahhariididel on potentsiaal teha ära sama töö. Ka ravimikapsleid tehakse vetika tardainest.

Vetika tarretav omadus tuleneb tema suurtest sahhariidi molekulidest. Kui vaadata tarretist suurendusega, on näha justkui võrgustik – sahhariidide molekulide pikad ahelad moodustavad üksteisega ühenduspunkte. See võrgustik annabki tarretisele vetruvuse, sest võrgu vahel on vesi, tahket ainet on vaid 1–2%.

Neid suuri molekule ei armasta süüa ka enamik bakterid, mida mikrobioloogid soovivad Petri tassidel kasvatada ja uurida. Tuvikene selgitab, et seetõttu kasutavad teadlased sageli just vetikate sahhariidide põhjal toodetud geele oma laborikatsetes. Näiteks želatiini pistaksid bakterid kohe nahka. “Ja me ei taha, et bakterid oma kasvukeskkonna ära sööksid,” selgitab professor.

Vetikaid on kasutatud ka biokeemias ja meditsiinilises diagnostikas, kuna punavetikast eraldatav pigment on tugevalt fluorestseeruv, mis UV valguses helendab kollaselt. “See teeb ta eriti hinnaliseks,” märgib Tuvikene. Biokeemias on sageli vaja värvaineid, et mikroskoobis midagi nähtavaks muuta. Kuna lõviosa vetikast moodustab aga vesi, siis kuivmassist 0,1% puhast pigmentainet on küllaltki vähe, mistõttu on ta võrdlemisi kallis.

On ette tulnud juhtumeid, kus seesama pigment on aga Eesti rannikul merevee punaseks värvinud, nagu juhtus 2018. aasta jõuludel Suurupis. Pigmenti on vetikal vaja fotosünteesiks, see aitab pimedas meresügavuses valgust koguda. Kui vetikas satub rannale ja hakkab lagunema, tuleb ka pigment rakkudest välja. Kui see juhtub suvel, söövad mikroorganismid vetikad kiiresti ära. Talvel aga on mikroobide elutegevus aeglasem ja nii võibki merevesi värvi muuta.

Kõige hiljutisem vetikate kasutusvaldkond, mida Tuvikene koos kolleegidega uurib, on koroonaviiruse leviku pärssimine. Kuna varasemast teaduskirjandusest on teada, et vetikate sahhariidid interakteeruvad nahavalkudega ja piimavalkudega, siis ka viiruse pinnal on teatud valgud, mida viirus kasutab selleks, et inimese organismi siseneda. Kui mingi asi viiruse valgud ära blokeerib, ei saa viirus inimorganismi nakatada. Teadlaste valikus on palju sahhariide, mida testida ning koostööd pakuvad ka ettevõtted, kes on valmis uuritavaid sahhariide lisama oma desovahenditesse või ninaspreidesse. Tuvikese hinnangul on vetika sahhariididel potentsiaali pärssida erinevate viiruste toimet. “Isegi HIV puhul võib neist kasu olla.”

Seniks aga, kuni vetikas kinnitab kanda kosmeetikatööstuses ning teadlased uurivad rakendusi viirustega võitlemisel, teevad vetikad tänuväärt tööd Mari ja Tiina kommides marmelaadi koos hoidmisel.

Autor: Sigrid Rajalo