Lähte Ühisgümnaasiumi vilistlane Kristjan Gold on jõudnud „Telehommikusse” suure tööga

06. juuni 2025

Hommikul televiisorit avades ei pruugi esialgu märgatagi, et otse-eetris seisab meie oma vilistlane Kristjan Gold. 2001. aastal meediasuuna lõpetanud Kristjan jagab oma teekonda telesse jõudmisest ning annab kasulikke nõuandeid.

Autor: Marta Raudsepp, Lähte Ühisgümnaasiumi õpilane. Lugu ilmus õpilasväljaandes Lügemik.

Kelleks unistasite väiksena saada?

Mu ema töötas uurijana, arvasin, et see või jurist võiksid olla sobivad elukutsed. Mingil hetkel tundsin, et kuna mind filmid meeletult paeluvad, siis režissöör võiks olla lahe amet. Lähtel õppides sain aru, mida see tegelikult tähendab ja otsustasin raadio kasuks. Ajakirjanduse huvi tekkis põhikoolis. See oli ka põhjus, miks ma Lähtele õppima läksin.

Mis olid Teie valikud pärast gümnaasiumi lõpetamist?

Ma hakkasin juba gümnaasiumi ajal tegema tööd Eesti Raadio Tartu stuudiole ja nad soovisid, et ma jätkaksin, siis muud valikut ei olnud, kui sellega jätkata. Pealegi mulle see väga meeldis ja tundus, et ka sobis.

Kuidas jõudsite sinna, kus olete täna?

Tööga. Kõige olulisem on tunda huvi oma töö vastu ja seda nautida.

Mis on töö juures televisioonis kõige põnevam? Mis teeb selle keeruliseks?

Minu teletööle eelnes üle 20 aasta raadiote hommikuprogramme, mistõttu üleminek ei olnud kõige keerulisem. Ma armastan otse-eetrit, sest kunagi ei tea, mis täpselt võib juhtuda, see lisab mõnusat pinget, mida ma naudin. See ilmselt ongi kõige põnevam. Seesama otse-eeter võib olla ka kõige keerulisem. Minusugusel algajal teletöö kontekstis on siiani veel veidi keeruline kõikide kaamerate jälgimine, aga ilmselt tuleb vilumus kogemusega.

Palun kirjeldage mõnd televisiooni telgitagust, millest inimesed tihti ei tea või aru ei saa!

Paljud ilmselt ei mõista, et näiteks „Telehommikut” teeb ligi 20 inimest. Ekraanil oleme küll mina ja Romi, aga ilma taustajõududeta see saade ei eksisteeriks.

Kui sooviksin samuti minna televisiooni, siis milliseid samme võiksin astuda pärast gümnaasiumi? Mida saaksin teha juba praegu?

Tänapäeval on ilmselt lihtsam alustada kaameraga harjutamist, sest erinevaid keskkondi, kus oma sisu jagada ja kaamera ees olemist harjutada, on kümneid. Ma isiklikult hindan väga laia silmaringi ja loomulikkust. Ajakirjanduslik haridus ei tule kunagi kahjuks, aga ma arvan, et see ei ole täna enam primaarne. Oluline on tunda meid ümbritseva vastu huvi. Võimalusi teletöö nüansside õppimiseks on samuti Eestis piisavalt, näiteks BFM-is.

Kellena näete ennast 10 aasta pärast?

Kui ma vaatan, kui suurte sammudega areneb praegu AI, siis pole üldse kindel, et saatejuhte tulevikus enam vaja on. Ma siiski loodan, et isikupära hinnatakse ka edaspidi.

Mis aastal ja miks tulite Lähte kooli?

Tulin Lähtele õppima 1998. aastal. Lähte oli ainus kool sel hetkel, mis pakkus juba gümnaasiumis ajakirjanduskallakut.

Mis oli Teie meeldejäävaim mälestus Lähte koolist?

Mu kodu jäi ligi 200 km kaugusele, kui Lähtele õppima tulin. Iseseisva elu alustamine koos teiste klassikaaslastega oli kogemus, mida ma ei vahetaks millegi vastu. See kasvatas ja õpetas palju. See, kuidas kohati kadus piir kodu ja kooli vahel, oli midagi sellist, millele ilmselt õpetajad väga hästi ei vaadanud, aga mis andis vähemalt mulle unikaalse kogemuse.

Kui saaksite anda ühe soovituse õpilastele, siis milline see oleks?

Ma olen seda siin juba vist väga palju korranud, aga uudishimu on see, mida ma siiralt soovitan. Kõige ja kõigi vastu. Kriitiline mõtlemine tuleb samuti alati kasuks.

Kuidas tulete toime praegusel pimedal ajal varajase ärkamisega? Mis on teie nipid?

Minu varajase ärkamise nipp on rutiin. Olen seda teinud juba kokku ligi 25 aastat. Olen küll alati olnud hommikuinimene, aga kui inimene selle rütmi kätte saab, siis ei olegi nii keeruline.

Foto: Tuntud raadiohääl on nüüd ka telenägu, juhtides koos Romi Hasaga „Telehommikut”.

Autor: ? Martalt tuleb küsida. Äkki Kanal2.